Õigeusu kirik

Õigeusu kirik

  • Kirjeldus

Toote kirjeldus

Piirisaare Õigeusu kirik.

 

Esimene teadaolev kirik ehitati Piirisaarele juba enne Rootsi aega ning purustati rootslaste saarele tuleku käigus.

Järgmine, 1459. aastal naabersaarele Ozolitsale ehitatud Mihhaili kirik, mille sakslased samal aastal hävitasid, kadus viimseni Peipsi lainetest ära uhutuna (umbes 300-400 m Leznitsa saarest põhja pool on järves avastatud ehitise alusmüüri jäänused, mida peetaksegi peaingel Mihhailile (Miikaelile) pühitsetud puukiriku rusudeks.

Seejärel, 1770. a. paiku ehitatud kirik püsis terve rea aastakümneid, kuni puuehitis aastate koorma all nõrgaks muutus ja teda uuega asendada tuli.

Nii asutigi 1857. aasta 16. aprillil määrama uut väärikat asukohta tulevase Pirisaare kiriku jaoks. Valituks osutus Meschi (Piiri) kõla servas, 1856. aastal  pühitsetud, ammune õigeusu kalmistu maa-ala koos teda ümbritseva saluga. Koht oli küll puudesalus, kuid polnud siiski kroonu oma.

Ehitusmaterjalina loodeti kasutada Kolkjast pärit palvemaja, mis oli osadeks lahti võetud ja mille kohaleveo eest oli lubatud 70 hõberubla maksta. Samuti oli plaanis kasutada Pirisaarel, Salatski (Saare) külas, asuvat kabelihoonet, mis oli:

  • 13 palgirea kõrgune (natuke kõrgem kui süld)
  • 2 sülla ja 1 arssina pikkune
  • 2 arssina laiune
  • tugevate palgi põkkekohtadega, kuid mädaneva katusega
  • ümbritsetud igast küljest 4 sülla pikkuse, 3 sülla laiuse ja 3 palgirea kõrguse galeriiga

Kahjuks ilmnes, et lahtivõetud palvemaja materjalide olukord oli pikaaegse seismise ja seejärel vedamise tõttu kõvasti halvenenud – paljudel palkidel tulid nurgad lahti, mõned mädanesid, lauad pragunesid… Leiti, et see materjal sobib suurepäraselt Püha Altari materjaliks, kuid kirik, mis oli planeeritud 28 jalga pikk, 20 jalga lai ning 10 jalga kõrge, tuleb siiski ehitada uuest materjalist.

  • Esialgsete arvestuste kohaselt läks vaja:
  • 50 seinapalki, pikkusega 4 sülda (hinnaga 37 rubla ja 50 kopikat)
  • 20 põranda- ja laepalki (hinnaga 25 rubla)
  • 12 sarikapalki (hinnaga 6 rubla)
  • 250 katuse-, aluspõranda- ja laelauda (hinnaga 40 rubla)
  • 300 lehte pappi (hinnaga 30 rubla)
  • 20 puuda lupja (hinnaga 6 rubla)
  • 40 põrandalauda (hinnaga 20 rubla)
  • aknaraame (hinnaga 12 rubla)
  • klaase (hinnaga 16 rubla)
  • naelu (50 rubla)

Hiljem tuli teha lisakulutusi täiendava materjali hankimiseks. Juurde osteti 90 erineva suuruse ja jämedusega palki, umbes 250 lauda, 300 lehte pappi, 20 puudu lupja, 2 kuupsülda plaate, savi, sammalt, naelu jms. Raha lisamaterjali ostuks saadi 140 hõberubla Piri-Saare, 200 hõberubla Varnja ja 75 hõberubla Talkofi kirikust.

Tööde maksumuseks arvestati umbes 100 hõberubla, kogu ehitise lõpphinnaks umbes 350-400 hõberubla.

Ehituse peamiseks järelvaatajaks määrati kohalik õigeusu preester Pjotr Skoropostiznõi, kõrval-vaatlejateks määrati lähedalasuva Varnja kiriku preester Mihail Maleina ning Derpti linnas elav Fedor Koslov, kes Pirisaare päritolu ja ise ehitusalal tegutsejana, taipas majanduslikku arvepidamist.

Ehitustöid teostama oli palgatud Varnja kiriku vanem, Werro linna elanik Vasili Evdokimi p. Botserov, kellele lubati palka 180 rubla.

Alljärgnev on Pirisaare Piirikülas asuva palvemaja 1857. aasta kuluaruanne:

  • 29 rubla – Gdovi maakonna, Salatski (Saare) küla riigitalupojale Anton Malõševile kahe sülla plaatide Pihkva linnast kohaletoimetamise eest.
  • Makstud Gdovi maakonna, Tooni küla riigitalupojale Fedor Ivanovile eelpool mainitud plaatide rannalt ehituskohale vedamise eest.
  • 5 rubla – Gdovi maakonna Tooni küla riigitalupojalt Fedor Ivanovilt ostetud 20 puuda lupja.
  • Makstud Gdovi maakonna Tooni küla riigitalupojale Fedor Ivanovile ja Derpti linna elanikule Fedor Ivani p. Feklistovile põranda alla ja lae peale liiva vedamise eest.
  • 13 rubla 75 kopikat – Salatski (Saare) küla talupojale Filipp Mihailovile laudade, paberi ja naelte Derpti linnast kohaletoomise eest.
  • 5 rubla – Kastre mõisa Piirikülas elavale talupojale Ivan Jermolajevile kahe lodjatäie sambla ehitusele kohalevedamise eest.
  • 30 rubla eest ostetud Derpti kaupmehelt G. Kellerilt 300 lehte paberit ja 1 ½ puuda paberinaelu.
  • 9 rubla 50 kopikat – osteti 22 puud. Derpti linna elanikult Ivan Ivani p. Smolkinilt 3 palki 8 verssoki pikkusega.
  • 50 rubla 80 kopikat – Derpti linnas kaupmees Karl Reinholdilt ostetud 222 laua eest – 162 tk tollised ja 60 tk pooleteisesed.
  • 24 rubla 95 ½  kopikat – 4400 suurt naela ja ½  puuda paberinaelu.
  • Pirisaare kiriku köster Fedor Koslovilt ostetud 1700 naela.
  • Piirikülas elavale Derpti linnaelanikule, Jegor Fedori p. Zernakovile 50 naela eest.
  • 15 rubla – tasutud Olonetski kubermangu Pedasilja küla riigitalupojale Fedor Andrtile 5 aknaraami (6 rbl. 25 kop.) ja 30 aknaklaasi paigaldamise eest.
  • 17 rubla ja 53 kopikat – maksid kollased nurgad kiriku eeskoja ja aknaluukide katmiseks.
  • Derpti kaupmees Bokovnevile makstud 10 aknaraami kinnituse eest 5 rubla; ühe käepidemega ukseluku ja kahe tabaluku eest kokku 4 rubla 40 kopikat; 5 ukseriivi ja ühe katteplaadi eest 1 rubla ja 55 kopikat; 4 paari uksehingede eest 3 rubla ja 50 kopikat.
  • 8 rubla ja 75 kopikat makstud Piirikülas elavale Werro linna elanikule Dmitri Morozovile kabeli Salatski (Saare) külast ehituskohale vedamise eest.
  • 60 rubla – makstud Alatskivi mõisakorraldajale G. Sirtsovile materjalide Kolkja külast Pirisaarele vedamise eest.
  • 180 rubla – väljamakstud Werro linna elanikule Vasili Botsarovile hoone ehitamise eest.

Kirikuehituseks kokku 469 rubla 98 ½ kopikat. Kiriku vajadusteks 23 rubla ja 38 kopikat. Kõik kokku 493 rubla 36 ½ kopikat. Aruande õigsust kinnitasid Pirisaare preester Pjotr Skoropostiznõi, Varnja preester Mihail Malein ja Derpti linna ülempreester Pavel Aleksejev.

1857. aasta sügisel kiriku ehitus lõpetati ja aasta lõpus toimus esimene jumalateenistus.

1858. aasta 5. märtsil koostatud ehitise vastuvõtuaktis on märgitud, et kogu maja vundament on tehtud lubjaga kinnitatud plaatidest. Kirik ja altar on kaetud vaiguga immutatud papiga, aga kiriku eeskoda on kaetud laudadega. Altar on 12 jalga pikk ja 11 jalga lai. Kirik ise on 25 jalga pikk ja 19 jalga lai. Eeskoda on 9 jalga pikk ja 11 jalga lai. Kiriku sissepääsu ees on varikatusega välistrepp, millel 4 jalga pikkust ja 5 ½ jalga laiust.

Kiriku kõrgus seestpoolt on 91 ¾ jalga, kõrgus väljastpoolt on 10 jalga. Altari ja eeskoja kõrgus on 9 jalga. Nii kiriku sisemus kui ka altar on kaetud tapeediga. Kõik kuluaruandes märgitud materjalid ja esemed on tõepoolest kasutust leidnud. Kogu ehitis on kena ja tugev, mida vastuvõttu teostanud isikud isiklikult tunnistavad.

 

Kiriku hävitas, muude hoonete hulgas, 1921. aasta suur tulekahju.

Ja ehkki tulemöllus kanti inimeste poolt hulk kraami kiriku juurde, uskudes tema kaitsesse, põles ka kirik maha kõige oma pühade kujude ja ristidega, isegi 50-puudane vaskkell sulast täiesti ära.

Maha põles preester Aleksander Mardi p. Leetsi (51.a) kasutuses olev kahekordne puust elumaja koos kahe aida, kahe hobusetalli, kahe kuuri ja elumajast eraldi ehitatud saunaga, samuti neist hoonetest eraldi ehitatud, omaette katusega, jääkelder, mis osaliselt maa sees (kivist), osaliselt maa peal (puust). Hävis ka preestri majast eraldi ehitatud väike puust köstri elumaja.

Ükski neist Piirisaare küla apostliku õigeusu kiriku omandis olevatest hoonetest ega ka kirik ei olnud Tulekinnitus-seltsis kinnitatud, mistõttu kirikul ja kogudusel endal tuli kanda kogukahju viie miljoni kahesaja tuhande (5.200.000) marga väärtuses.

1926. aasta 3. juulil otsustas siseministeeriumi peasekretär, läbivaadates koguduse liikmete Vladimir Rõbakovi, Mihail Rõbakovi ja Pavel Ignatjevi poolt esitatud Piirisaare apostliku-õigeusu koguduse põhikirja, Piirisaare apostliku-õigeusu koguduse siseministeeriumi usuühingute ja nende liitude registrisse sisse kanda. Usuühingu registreerimisest teatati ka “Riigi Teatajas” 1926. aasta 21. septembril.

1927. aasta lõpuks oli kogudus otsustanud kiriku uuesti üles ehitada. Seekord kivist.

Selle tarvis moodustati ehituskomitee ning valiti välja projekt. Ehitust pidi teostatama tehnik Trofimovi projekti järele ning selle maksumuseks pidi kujunema 985.000 marka.

Kuna summa oli suur, paluti ehituskomitee voliniku ja Piirisaare koguduse hooldaja, preester Mihail Sirotini nimele, kiriku ehitamiseks, saata üleriigiliselt annetusi ja toetusi. Toetusi tuligi üle maa ja nii võidi juba 1927. aasta augustis kuulutada ajalehes tööpakkumisest kivitöölistele, et siis septembrikuu esimestel päevadel uue kivist kiriku ehitamisega algust teha.

Paraku ei läinud kõik nii nagu planeeriti. Halbade ehitustingimuste tõttu lükkus oktoobri lõppu planeeritud kiriku nurgakivi panemine edasi.

1928. aasta kevadeks oli kirikuehituse komitee kokku kogunud pool miljonit marka. Selle raha eest oli muretsetud hulga materjali, ehitatud vundament ning ettevalmistatud seinete ja muu materjal. Planeeriti kohe-kohe ehitustöid jätkata ning loodeti sügiseks suuremad ehitustööd lõpule viia.

1929. aasta 9. juunil, kell 16.30 pandi Piirisaare Apostliku õigeusu kirikule pidulikult nurgakivi. Kuna 1921. aasta tulekahjust saadik olid piirisaarlased kirikuta olnud, kujunes sellest suurejooneline sündmus ja usuline pidustus. Kohale oli sõitnud hulk õigeusu vaimulikke. Kutsutud olid nii Piirisaare elanikud kui ka võõrad. Kõige, isegi soodsa laevaühenduse eest oldi hoolitsetud. Kell 10 hommikul väljus Tartust aurik “Kungla”, mis 2,50 sendi eest pidustustest osavõtjaid ja muidu soovijaid edasi-tagasi sõidutas.

Valitsuse esindajana võttis nurgakivi panekust osa 2. divisjoni ülem kolonel Kubbo, kes peale kõnepidamist andis üle valitsuse poolt 200.000 sendilise Eesti Panga tšeki, kiriku ehituskulude katteks. Tšeki vastuvõtjad ütlesid südamliku tänu vabariigile ja valitsusele.

1928. aasta 25. oktoobril õnnistas preester Mihail Sirotin Piirisaare uue kirikuristi sellekohasel pidulikul talitusel. Kogunes palju rahvast, et palvetada ja risti ülesviimist jälgida.

1929. aasta 1. detsembriks oldi välitöödega lõpule jõutud ning kirik katuse alla viidud. Ees ootasid küll veel sisemised ehitustööd: krohvimine ja puutöö, kuid piirisaarlaste suur unistus oma jumalakojast oli teostunud.

Kuna 1921. aasta põlengus hävisis koos kirikuga ka kellad, saatis kogudus teedeministrile kirja, et raudteevalitsus annetaks kogudusele vanad, raudteejaamadest maha võetud kellad, mida ei kavatseta enam üles seada. Piirisaare koguduse volinik leidis, et üks suurem ja kaks väiksemat kella (kogukaalus 87 kg, inventuuri hinnaga 53krooni 7 senti) kirikutorni üles seadmise tarvis igati kõlbulikud on. Raudteevalitsuski polnud vastu.

Teedeminister tegigi Vabariigi Valitsusele ettepaneku kellade kogudusele tasuta üleandmiseks. 19. detsembril riigivanem A. Rei küll kinnitas selle teedeministri ettepaneku, kuid just selle asja otsustamisel tekkis valitsusel põhimõtteline küsimus – kuidas võib valitsus kinkida riigi varandust ühe või teise asja näol või maksude mahajätmise teel. Sellepärast tehtigi kohtuministrile ülesandeks välja töötada kava, mis kinkimistele piiri paneks ja kus täpselt oleks määratud, kuidas neid kinkimist edaspidi toimetada.

1933. aastal algatas Teedeministeerium selle metsaga maatüki võõrandamise, mis tekitas kohalikes aga suurt pahameelt.

1934. aastal andis Riigimetsade Talituse direktor korralduse uurida, kas ja kui palju oli Piirisaare Õigeusu kirikul Maaseaduse jõusse astumise ajal Piirisaares peale kirikukrundi ka muid maid, näiteks Kastre mõisas võiВ  Zelaceki metsandikust, või asus kirik koguni külakonna maa-alal. Lisaks rida muid küsimusi.

Kastre-VГµnnu vallavanem esitas vallavalitsuse protokolli:

Kroonu varanduse üleskirjutamisel Piirisaare külas 21. märtsil 1919. a. on protokolli kantud järgmist: “Ülevalnimetatud külas on olemas üks tükk endist kroonu maad, umbes 1 ½ dessatini (tiinu) suuruses. Seal on Greeka-Õigeusu kirik ühes kõige kiriku inventariga ja kaks elumaja ühes teiste elutarvituste hoonetega. Kirik ja kõik teised hooned on puuehitus. Peale selle on selle maapeal veel üks tükk palgimetsa ja ühe osa maa peal on üheksa elumaja ühes kõrvaliste hoonetega, mis üheksa perekonna päralt ja iga ühe isiklik omandus on.

Nimetatud maatükk seisab Tartu ja Oudova kreisi piiride vahe pääl ja Kastre-Võnnu vallavalitsusel ei ole ühtegi teatust selle kohta, kas see maa Vene valitsuse ajal on Tartu või Oudova maakonda külge kuulnud. Sellekohase järelpärimise pääle seletas kohapääl olev Greeka-Õigeusu preester, et tema kiriklik asjaajamine endisel ajal on Riia Konsistoriumi alla käinud ja selle andme peale võttis vallavalitsus selle maa oma protokolli üles”.

Peale asja igakülgset menetlemist jõudis Põllutööministeeriumi nõunik 1938. aastal järeldusele, et “Piirisaare õigeusu kirikumaade ülevõtmise küsimus ja tasumaksmise toimetus tuleb lõpetada, kuna Piirisaare õigeusu kirikumaade ülevõtmise juhust pole olnud ega ole koostatud ka vastavat akti.

Venepoolne kirik asunud Oudova maakonna järgi eraldi krundil Zelaceki kroonu-metsandikust. Tartus Maakorralduse komisjoni alalise liikme juures Petserimaa kinnisvarade kinnistamise komisjoni toimikut Piirisaare Petrogradi kubermangu poolse osa kinnistute üle läbivaatamisel ja Eestimaapoolse osa Kastre mõisa maade planeerimise toimetuse läbivaatamisel jõuti selgusele, et Piirisaare õigeusu kiriku maad asusid Maaseaduse jõusse astumise ajal Petrogradi kubermangu piirides ja et kiriku maa ja õigeusu koolimajaalune oli antud õigeusu kirikule vene kroonu Zelaceki metsandikust.

Niisiis oli kindel, et Maaseaduse alusel Piirisaare õigeusu kirikult midagi võõrandamisele ei kuulunud, sest Maaseadus polnud kohaldatav endiste Petrogradi ja Pihkva kubermangu maa-alade kohta, milliste kohta käis ainult Maaseaduse laiendamise seadus. Viimase seaduse järel võõrandati maa siis kui seda oli rohkem kui 75 tiinu. Nii suurt maad Piirisaare kirikul polnud”.

1936. aasta augustis olid muretsemisel veel kirikuriistad, kuid võis juba öelda, et peamiselt korjanduste ja annetuste teel kogutud kümne tuhande krooni eest ehitatud kirik oli valmis saanud.

1937. aasta 23. augustil toimus pidulik kiriku õnnistamine.