Sibulakasvatus ja muu tavapärane elulaad

Sibulakasvatus ja muu tavapärane elulaad

  • Kirjeldus

Toote kirjeldus

Sibulakasvatus ja muu tavapärane elulaad

 

Põlluharimist teravilja või kartuli kasvatamise eesmärgil pole sobiva maa puudumise tõttu Piirissaarel kunagi tuntud. Suurimaks põllumajanduslikuks tuluallikas on läbi aegade olnud sibulakasvatus.

150 ja rohkemgi aastat tagasi käisid piirissaarlased Venemaal tööl ja tõid sealt Penza oblastist, Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi “Bessonovski”, mis saarel hästi kohanes ja hakkas püsivalt hea kvaliteediga saaki andma.

Ann Oppe on meenutanud: “Tsaariajal oli pool maad Piirissaares kroonu maa, pool mõisnik Esseni omand. Piirissaarlastel kaluritel ei olnud rohkem kui 60 ruutsülda aiamaad. Kodanliku Eesti ajal on müüdud kaluritele Piirissaarel 120 ruutsülda maad juurde, mille eest maksetud 75 krooni.

1920-ndatel saadi sibulaid hea saagi korral vabamaalt kuni 150 puuda. Keskmiselt jäi iga maaga perekonna aastasaagiks siiski 100 puuda ümber sibulaid. Et tol ajal vastas puuda sibulate hind pea alati puuda rukki või jahude hinnale, siis said piirissaarlased sibulatest suurel maal üsna head rahalist sissetulekut. Sageli tehti ka lihtsalt vahetuskaupa – vahetati sibulaid rukki ja muu vilja vastu.

Ometi ei tulnud hea sissetulek piirissaarlastele kergesti kätte. Hästiväetatud mustamullalisse maasse kaevati poole kuni kolmveerand meetri kõrgused peenrad. Peenravahed olid sügavad kui kraavid, sest pinnalähedase põhjavee tõttu oli maapind vesine ja teisiti lihtsalt ei saanud.

Ent ainuüksi rammusast maast ja hoolikalt harivast aiapidajast kvaliteetse sibula kasvatamiseks ei piisanud. Suurim töö – kuivatamine- algas alles saagi koristamise järel. Kuivatamise protseduur toimus kahes osas. Esialgu hoiti sibulaid laiali laotatult 3-4 päeva õhukese kihina päikese käes, seejärel kuivatati kunstlikus soojuses spetsiaalsetes kuivatushoonetes, mis just selle tarvis ehitatud olid. Kuivatushoone oli väliselt harilik rehi, kus olulise osa moodustas ahi mida köeti hagude või puudega. Suure telliskivist ahju ümber olid sibulad kihtidena laiali laotatud üksteisega kohastikku asuvatele riiulitele. Keskmine sibulate kuivatushoone mahutas sibulaid kuni 2500 kilo. Kuivatushooneid oli siiski külades vähe, need olid olemas vaid jõukamatel sibulatootjatel. Väiksemad majapidamised kasutasid kuivatusehoonete asemel harilikku sauna.

Eriti suured meistrid sibula kuivatamises olid Piirissaare külade venelased, kelledega ei suutnud võistelda isegi sibulakasvatajad Pihkva järve suudmes asuvast Beresje külast, kus hooajalise kalapüügi kõrvalt tegeleti samuti intensiivselt turustamise jaoks mõeldud sibulate tootmisega. Ometi oli ilusate kuldkollase läikega sibulate saamine vaid piirissaarlaste saladus.

Piirissaare sibulakasvatajad said tunda nii häid kui halbu aegu. Kui 1920. aastal veeti sibulaid Piirissaarest üle Tallinna Soomegi, siis 1921.aasta tulekahju hävitas pea kogu 10.000 puudase sibulasaagi. Peaaegu kõik, mis polnud tuhaks saanud, oli kõvasti läbiküpsenud ja mädanes.

Kerge polnud Piirissaarel ka loomapidamine. Põlluvilja puuduse ja heinte vähesuse tõttu oli saarel koduloomi, eriti hobuseid, üsna vähe, kuid kõik, kes seda endale natukenegi lubada said, pidasid siiski mõnda looma.

Ann Oppe meenutas: “Peale aiamaa oli ka heinamaad, arvata 1 ha ümber, millega sai pidada lehma. Heina sai palju, parema heina sõi lehm ära, halvema jättis järgi, see pandi lehmale alla põhuks. Kalurid pidasid oma tarbeks ka sigu, mida nuumati kaladega. Ainult 2-3 nädalat enne tapmist ei antud enam kala seale, muidu jäi lihale kala maik juurde. Kuna põllumaad üldse ei olnud ja kogu sõnnik oma aiamaale ära ei kulunud, siis müüsid piirisaarlased sõnnikut üle järve vene küladesse. Sõnnik veeti sinna talvel üle jää regedega, suvel paatides”.

Suurveed ei lasknud tihtipeale loomadele heina teha. Polnud harvad need juhud, kus heina- ja karjamaad kõik paari jala sügavusel vee all olid ning lehmadele tuli lootsikuga vee alt väljapüütud rohtu tuua. Perenaiste suur mure ja hirm oli, et kui loomad talveks toiduta jäävad, peab minema suurelt maalt heinu juurde ostma või siis loomad sügisel maha müüma.

Kuna Piirissaarel oli mullapinda vähe, kasutati ära kõik sobilik ja vaba maa. Elumajade ümber hariti üles aiamaa, mille peenardel kasvatati oma majapidamise tarbeks sibulaid, kapsaid, kurke, porgandeid, kaalikaid, loomapeete jms. Sageli kasvasid ühel peenral koos mitmed erinevad juurviljad, et tarvitada ära igat vaba tükikest peenraruumi. Kui perenaisel oli laudas lehm ja siga ning kuhu mujale seljuhul sõnnik ikka pandi, kui oma aiamaale, siis sügiseks polnud aias mullapinda nähagi – terved peenrapinnad olid kui üks suur lopsakas aiaviljakogum.

 

  1. aastal on ajalehes Eesti Sõna märgitud, et Piirissaar toodab aastas 250 tonni sibulaid, mis on ilusamad kui kuskil mujal ning 120 tonni kaalikaid, mis on eriti head ja magusad.

 

Omapäraseks võis nimetada ka Piirisaare seemnesibula peenraid. Need olid eranditult kaetud vana noodatükiga, kalavõrguga, mis oli sirgu tõmmatud peenra kohale ehitatud raamile. Seemnesibulad lasti kasvada võrgust läbi, et tuul varsi maha ei painutaks ja katki ei murraks. Taoline seemnesibula kasvatusviis on saarel kasutuses tänapäevalgi.

 

On märgitud, et veel 1930. aastatel polnud vanausuliste küla aedades viljapuid ega põõsaid peaaegu üldse näha, mõned üksikud viljapuud kasvasid eestlaste aedades.

 

Sügiseti elati marjakorjamise tähe all. Marjul käidi ümbruskaudsetes soodes ja rabades, aga ka üle järve kuival maal. Korjatud marjad puhastati ning toimetati turule müügiks, et teenitud raha eest osta linnast seda, mida saarel polnud, näiteks kalameestele nii vajalikke saapaid või mõrdade parandamiseks vajalikku võrgulõnga.

 

Igas hoolikas majapidamises mindi talvele vastu suurte toiduvarudega, sest iialgi polnud teada, milline tuleb talv ja kui kauaks eeloleva talve sulailmad saare mandrist ära lõikavad.

Pakaseliste ilmadega sai jääteed mööda linnast vajaminevat kraami juurde tuua, ehkki avaral järvel paukuva pakase, hoogsate tuuleiilide ja sahisevate tuisuhoogude meelevallas oli see päris suur ettevõtmine, et härmas revääridega, külmast kipitavate põskede, kangestunud sõrmede-varvastega, kõlisevates purikates helkiva habemega, elus ja tervena lõpuks koju tagasi jõuda.