Газета «Nool» (Тарту), номер 46 за 11 октября 1930 год: «Бородатые викинги реки Эмайыги»

Описание

Газета «Nool» (Тарту), номер 46 за 11 октября 1930 год:

«Бородатые викинги реки Эмайыги»

Võib minna muidugi Emajõe jäävabal ajal, ükskõik millal Tartu puu- või kalaturule, ikka võib seal näha vastastikku tingivat lodjavenelast ja tartlast, olgu siis müügiesemeks puud või toidukraam. See vastastikune kauplemine on seda huvitavam, et müüja ja ostja räägivad kumbki erikeelel. Sest vaatamata sellele, et mõni vana lodjavenelane juba 30-40 aastat lodjaga Peipsi ja Tartu vahelist teed on sõitnud, ei ole ta eesti keelest siiski rohkem omandada suutnud kui «ilusad puud», «sjibula», «ei maksap mnoogo» jne. Ja keskpärane tartlanegi, kes samapalju aastaid lodja venelastega äri teinud, teab vene keelest just samapalju: «skolko maksab?», «tengi vähe» jne. Aga aru nad üksteisest saavad ja kaubadki kokku ajavad.

Harilikult on ühe lodja omanikeks 3-4 meest. Harval juhul omab mõni rikkam mees üksikult lotja ja palkab sellele meeskonna. Meeskonnaks on lodja suurusele vastavalt 2-5 meest, kusjuures «lodjakaptenilt» keegi kirjaoskusegi tunnistust ei nõua. Vist ollakse üldiselt veendunud, et kitsast linnajõge kaudu sõites on raske õigest teest kõrvale minna ja seepärast ei ole ka lodjajuhil kompassi ega kaardi tundmine vajalik.

Lodjaomanik või omanikud ostavad Peipsi äärseilt külamehilt laadungi puid kokku, millega täidetakse suur või emalodi. Selle taha aga kinnitatakse veel terve rodu väikesi lotje, mille laadungiks sibulad, kurgid, kõrvitsad, kartulid, õunad, kalad ja muu söödav. Kui juhtub tuul puhuma Peipsilt Tartu poole, tõmmatakse purjed lodjamastidesse ja alustatakse sõitu Tartu. Ent egas see Tartu jõudmine nii kergesti lähegi. Jõgi on ju käänuline ning kaldad paiguti paksu metsaga kaetud. Seal ei pääse parimgi pärituul lodjapurje manu ja edasisõitmine purjedega osutub võimatuks. Häda on teinud aga lodjavenelase leidlikuks. Sääl, kus tuul aitamast keeldub, keritakse purjed kokku, kinnitatakse trossid lodja külge ja hakatakse seda kaldalt inimjõuga edasi sikutama. Töö on küll raske ja vaid aegamisi ta edeneb, ent mõnetunnise sikutamise järele ollakse jälle tuule all ja sõit purjedega läheb edasi, edasi, kuni järgmise jõekäänakuni. Teekond Peipsist Tartu kestab nii harilikult 2-3 päeva. Nii oli lugu varemalt, aastat 5-6 tagasi. Ent arenev tehnika on omale teed leidnud isegi muidu nii konservatiivse lodjavenelase juurde. Juba mõnda aastat on suurem osa lodjest loobunud trosside abil edasivedamisest. Purjed on küll veel praegugi tarvitusel, ent päämiseks lodjavedajaks on nüüd väike mootor “puksiir». See on harilik mootorpaat, mootor on vaid tugevama jõuline. «Puksiiri» külge kinnitatakse emalodi, selle taha veel üks emalodi, siis veel üks ja veel üks, ning lõpuks terve rida väikesi lotje. Abiks liikumisel on muidugi ka purjed. Kergendust on toonud see puksiir lodjavenelase ellu mõnetigi. Endise kolmepäevase teekonnaga saadakse nüüd hakkama ühe päevaga; ei tarvitse keskpaika katkestada nööridega lotja vedades; ja mis äriliselt kõige tähtsam ei tarvitse oodata päevade viisi pärituult.

Kui üks Piirisaare mees võtnud esimesena lotjade veoks tarvitusele mootorpuksiiri, siis vaadatud seda kui imetegu. Näis päris muinasjutuna, et see pisuke podisev paat suudab vedada mitut lotia ja päälegi paremate tagajärgedega kui põliselt tarvitusel olnud purjed ja trossid. Asja kasu oli aga nii käegakatsutav, et ka need, kes olid alguses uuenduse suhtes kõige suuremad pessimistid, peagi selle tuliseiks pooldajaiks said. Praegu vaid mõni üksik kangekaelne taat püüab aja-evolutsiooniga rinnad kokku pista ja tarvitab endiselt vaid purjede ja trosside abi. Ent alla jääma on sunnitud varsti need viimasedki mohikaanlased nad — ei suuda võistelda.

Muidugi ei oma iga lodjaomanik ise puksiiri. Selle peremehiks on harilikult teised isikud, kes tasu eest puksiiridega lotje edasi veavad.

Ent mitte ainult kauba Tartusse toomine ei nõua lodjavenelasilt pingutusi, vaid samapalju ka selle müütamine. Paljudel lodjameestel on kaasas kogu perekond: mees ise müütab emalodjast puid ja naine ning lapsed teevad teisel kaldal äri õunte, kalade ja muu söödavaga. Kahjatsedes mälestavad lodjavenekad «kuldseid» sõjale järgnenud aastaid. Vaevalt oli siis kaubaga täidetud lotjadega Tartu jõutud, kui ostjad need kaarnatena ümber piirasid ja tühjaks ostsid. Nüüd aga tuleb Tartusse jõudes üürida puuturule plats, laduda puud sinna riita ja hakata siis ostjat ootama. Sama lugu on ka kala, kartuli ja õuntega. Säälgi on kaubapakkumine suur ja ostjat tuleb oodata nädalate viisi. Kui on hää õnn, vabanetakse kaubast paari nädala jooksul ,ent vahel tuleb ka kuu ja enam oodata. Kogu selle aja elavad lodjavenelased puudest tühjendatud lodja ruumis, sest kajuteid omavad vaid väga üksikud lotjade seas. Kuldne see elamine ju ei iole, kuid peipsilane on vähenõudev ja tunneb end sääl õige koduselt.

On ilus vaikne suveõhtu, kogunetakse mõnele suuremale lodjalaele, tuuakse välja lõõtsmoonik ja pidu läheb lahti. On naisi kaasas, tantsitakse «polkat» ja «masurkat». Ent kuigi õrnemsugu puudub, ei riku see veel tantsuvõimalusi. Siis lastakse valla vene rahvustants «kamaarinski» ja uhetakse seda suuris kalasäärikuis nii, et higi voolab. On ju venelased üks väheseid rahvusi, kus tantsu ainumotiiviks ei ole erootika. Vahetevahel rüübatakse «julguseandjat» — olgu see siis liikva või «riigivana» ja trall kestab või hommikuni. Vaatavad linlasedki möödudes seda erisugust peotsemist, ent kuna selles puudub igasugune «pikantsus» ja flirt, muutub see peagi igavaks ja õlgu kehitades minnakse oma teed. Ei iialgi suuda võõras mõista laia slaavi hinge omapärasusi.

Alles siis, kui lodjavenelased on juba küllalt kisanud, tantsinud, üksteisele hardumuses kaela langenud ning viimaks ilma mingi näilise põhjuseta üksteist rusikate, pudelite ja muu kättejuhtuvaga peksma hakkavad alles siis koguvad uudishimulikud jälle lähemale. Ometi midagi erutavat ja võibolla pikantsetki. Sest kes võib teada, võib olla on vahest löömingu põhjustajaks mõni tumcdasilmaline vene külailudus. 65-aastane Ivan Smirnov, kes 50 aastat vedanud oma lodjaga Tartusse puid ja toidukraami, kurdab, et ajad on muutunud halvaks. Kui 20-30 aastat tagasi lodjavenelased hakkasid Tartus prassima, siis imestas terve linn. Nüüd on aga teenistus jäänud palju väiksemaks. Enne läks suur osa Peipsi kalasaagist, samuti ka sibulaist, õuntest jne. Pihkva ja Oudova kaudu suure Venemaa turgudele. Nüüd jääb aga kitsale Tartu turule ja sellepärast on häil saagiaastad ka hinnad pööraselt odavad. Ainukeseks hindade vaoshoidjaks on saagi vähesus, ent sellest ei ole kasu ei peipsilasel ega linlased…

Kuigi Tartust Peipsile sõitmiseks ei vajata kompassi ega kaarti, ei õnnestu see sõit alati siiski ilma vahejuhtumusteta. Selleks, et Võõbsust või Mehikoormast jõuda lodjaga Emajõkke, tuleb sõita hulk maad ka kaudu Peipsit. Peipsi tormid on aga hullemad suure mere omadest. Kui lamedapõhjaline Emajõe lodi satub Peipsi tormide küüsi, siis on tal harva pääsu. Lained löövad kergesti üle madala parda ja matavad järve põhja lodja kogu elava ja elutu laadungiga. Viimasel ajal ei ole küll suuremaid õnnetusi olnud. Ent lodjavenelaste mälestuses püsib veel praegu hirmus sügis aastat kakskümmend tagasi, mis uputas ühe ööga kuus lotja koos paarikümne inimesega. Üksikuid elusid nõuab Peipsi lodjarahvalt aga iga aasta. Samuti rohked on juhused, kus tigedalt vallatu torm sõidutab Võõbsu või Piirisaare mehed oma lotjadega Venemaa randa. Alles nädalate möödudes jõutakse tagasi kodukülla. Sisevete laevnikuna ei oma peipsilane meremehele muidu omast rändamis ja seiklemisiha. Ent ühine vaenlane – torm — vennastub ka Peipsi laevniku tõelise meremehega.

UIP LEETE.

ON OLEMAS FOTOD