Рельеф. Береговая линия. Наводнения.

Описание

Рельеф. Береговая линия. Наводнения.

Piirissaare kujunemislugu ei ole täpselt teada, kuid järvepõhjas leiduva rohke liiva põhjal on pakutud, et tegu võib olla umbes 14 000 –13 800 aastat tagasi liustikuserva ees kujunenud nn. jääjõelise deltaga. Samuti on oletatud, et saar võib olla otseselt liustiku tegevuse tagajärjel kujunenud moreenist koosnev moodustis, mida katab küllaltki õhuke liivakiht.

Piirissaar paikneb Suurjärve ja Lämmijärve vahel madalal künnisel, mis kulgeb Uhtininast Podporovje neemeni. Seda künnist läbivad kaks kitsast vagumust, mis on kasutusel laevateena: Eesti Väravad saarest lääne pool ning Vene Väravad saarest kagus.

Vene territoriaalveed jäävad saare idaosast vähem kui kilomeetri kaugusele.

Saare pindala on 7,82 km², ulatudes loodest kagusse umbes 4 km ning põhjast lõunasse 2,5 km. Piirissaare looderannikul asuva nn. Porka poolsaare kaugus mandril asuvast Uhtininast on linnulennult 2 km ümber. Laaksaare sadamani on veeteed mööda 9 km kanti.

Ann Ope oli noorpõlves temast vanemate inimeste käest kuulnud, et Piirissaare ja Meerapalu vahe olnud osalt väga madal, osalt päris kuiv. Ainult „Meerapalu nuka man“ keskel olnud sügav «kurk». Rahvajutu järgi olnud see sügav veesoon, kurk, nii kitsas, et Meerapalu ja Piirissaare naised küünitanud üksteisele üle kurgu leivalabidaid. Sama juttu on meenutanud ka Salme Konsa.

Saar ise on väike ja pinnamoelt tasane. Kanalist lääne poole jääb küladeta madalsoo, pindalalt üle viie ruutkilomeetri. Selle pind ulatub vaid meeter-kaks üle Peipsi keskmise veetaseme. Saare idaosa on pisut kõrgem, umbes viis meetrit üle keskmise. Saarel asuvad kolm küla – Piiri- ja Tooni külad jäävad kõrgemasse, liivasesse kirdeosasse, Saare küla idaosasse. Kõrgeim punkt jääb Piiri küla aladele, ulatudes Eesti põhikaardi andmetel 35,1 meetrit üle merepinna.

Rannajoon on üsna liigestumata, ainult põhja- ja lääneosas leiame sügavale saarde ulatuvad lahed.

Rand on soine ja suures osas roostikuga, kohalikus kõnepruugis «ruudega» palistatud.

Looduslik liivarand on vaid saare loodeosas, kuid seegi päikese eest üsna varjatud.

Läbi sajandite on kõik järveäärsed elanikud olnud hädas Peipsi veetaseme perioodilise kõikumisega – looduslikel põhjustel vahelduvad veevaesed ajavahemikud veerohketega.

Kõige rohkem on hirmu tundnud väikese Piirissaare elanikud, kes on pidanud üle elama ka neid aegu, mil peeti Piirissaare üleni Peipsisse uppumist vaid paari nädala küsimuseks.

Esimesed tänapäevani säilinud märkmed Piirissaare suurtest üleujutustest, on säilinud aastatest 1844 ja 1846.

1907. aasta 27. juulil kirjutas Piirisaare preester Arkadi Lebedev Jurjevi laevastiku ülemale muuhulgas ka sellest, et kunagi ammu olevat Piirisaar olnud kaetud arvestatava metsaga, millest säilinud on vaid väike okaspuusalu, mis teenib kalureid ja laevnikke nüüd loodusliku majakana. Salu järgi määratakse oma asukohta järvel ja edasist teekonda. Igakevadised suurveed aga uhuvad seda salu ning puud muudkui langevad. Kohalike elanike sõnul on kevadine suurvesi neljakümne aasta jooksul hävitanud kuni 50 sülda randa (Eesti süld oli 6 jalga (180 cm), Vene süld 7 jalga (213 cm) pikk).

1908. aasta 24. juulil tegi süvendusseadme «Pihkva» komandör Pihkva osakonna ülemale raporti, kus teatas, et Piirisaare põhja ja kirde kallast uuristab tõepoolest Peipsi järve vesi, mis on umbes 120 aasta jooksul kirderannikult vette uhtunud 60-170 sülla laiuse maariba, kusjuures osa sellest on kinnitunud saare lõunapoolsesse külge.

Riia asuhaldusega saart poolitab piir, mis jagab selle Sankt-Peterburgi ja Liivimaa kubermangude vahel ära. Liivimaa kubermangu jääv põhjarannik kuulub Kastre mõisale, mille omanik on O.von Essen.

Piirisaare kaldad on lainetest kahjustatud ning elanikud püüavad neid jõudumööda tugevdada nii kividega-lattidega ülepuistatud hagudega kui ka vaiade vahele punutud põimtaraga, mida aegamisi täidetakse sõnniku ja prügiga. Igal talupojal on kohustus tuua ja paika panna üks kuupsüld kive. Hagu annab mõisnik.

Piirisaare preestri sõnul kulgeb kõrge männisaluga külgnev kubermangu piir 100 sülla laiuselt järveni. Piiri kõrval, männisalu sees asuvad kirik, kalmistu ja kirikule kuuluv maja, mis rannapiirist 20 sülla kaugusel.

Rannapiiri uurides on märgata selle lagunemist, mõnedes kohtades on puud varisenud kaldu, hoides oma juurtega kinni suurtest maapinnast eraldunud mullakamakatest.

Kõrgest männisalust lõunapool asub väiksem, umbes 90 sülla laiune metsasalu, sealt edasi juba 60 sülla laiune karjamaa ning Tooni küla, mis paikneb liivasel, nõrga taimestikuga maa-alal ja piirneb laguneva kallakuga, kus lookleb madal, hõreda muru ja mullakonarustega liivariba laiusega 20-25 sülda. Kallaku jalamil peavad vastu veel mõned pajud. Kallakuharjadel on lõhed, milledest tuulega luiteliiva välja puhub.

Saare lõunaosas, kaasaarvatud Želatsek (Saare küla), on kallastel samuti näha ilmsed järvelainete jäljed: elanikud peavad oma eluhooned kandma saare keskossa, rannale jäävad vaid vanad saunad ja hooned, mille varisemist püütakse, sõnnikuga tugevdatud põimtaradega, ennetada.

Mõnedes kohtades hoiavad üksikud pajud end vee sees paljaste juurtega kinni.

Saare küla rannakaitsetööd on tehtud samal viisil kui Kastre mõisaski ning kivimuulide ja ranna vahelist ala kasutatakse paatide ankrupaigana.

Kõigest nähtust järeldub:

1. Piirisaare ranna lagunemine pole nii kiire, et võiks lähiajal kujutada ohtu männisalule, mis on eemalt vaadates nii iseloomulik Piirisaarele ja mida kasutatakse ka orientiirina.
2. Maapinna uhtumine lõuna poole ei ole väga ulatuslik, kuid pideva aeglase uhtumisega tekib võimalus, et vesi jõuab hooneteni ning tekib vajadus hooneid taas kaugemale viia. Paistab, et kohalik kalarahvas on sellega juba harjunud.
3. Tulevikus on olulisem ranna tugevdamine siiski külade ääres, kui ranna kaitsmine männisalu juures.
4. Piirisaare idaranna tugevdamiseks, umbes 2 versta ulatuses, võib vaja minna kaitsesüsteemi, mille projekteerimiseks tuleb eelnevalt teha rannajoone mõõtmine koos veehoovuse uurimise ja kuhjatise liikumise uurimisega.

Aastakümnete jooksul mattis Peipsi enese alla suure osa Piirissaart. Alalised tormid põhja ja ida poolt uhtusid sõmeraliivalist kallast halastamata, nii et sellest aastate jooksul süld sülla järel, üle 100 sülla järvele ohvriks oli langenud.

1914. aasta märtsis kuhjas vali põhja-õhtu tuul Peipsilt Piirissaare äärde suured jäämäed

üles. Kardeti, et natuke veel ja liikuv jäämurd lükkab ümber kohaliku «rõõmuallika» ehk kõrtsihoone.

1922. aasta 1. mail tungis Peipsi jää nii kiirelt Piirissaarele, et 5-10 minuti jooksul 46 mitmesugust hoonet, s.h. kaks suuremat ja üks väiksem elumaja; 5 kalamehe paati ja muudki purustatud said.

Saare elanikud püüdsid küll omal jõul kalda kindlustamise teel järvele vastu astuda, kuid ilma kindla plaanita see erilisi tulemusi ei andnud.

Nii saadetigi maakonnavalitsusse palvekiri, et kui kindlustustöid lähemal ajal plaanikindlalt riigi ehk maakonnavalitsuse abiga ette ei võeta, on kindel, et mõnekümne aasta pärast Piirissaart enam ei ole ja ta Peipsi voogudesse upub. Seda ei võinud ju ometi lasta juhtuda, sest saar asus riigi piiride seisukohalt väga tähtsal strateegilisel ja kaubanduslikul kohal! Lisaks oli saarel kaks transiidipunkti.

1922. aastal elas saarel 226 elumajas 1111 elanikku. Eesti külas asus 128 elumaja, mis peale suure 1921. aasta tuleõnnetuse riikliku laenu ja metsamaterjaliga oli ehitatud. Kõike seda ähvardas nüüd järve alla uhtumine. Asjaolud olid kujunenud juba sellisteks, et mitmed elanikud olid sunnitud tuleval aastal oma elumajad, mis nüüdseks vaevalt paar jalga järve kaldast eemal, ümber vedama. Neid asjaolusid saareelanike palvel arvesse võttes, saatis maakonnavalitsus oma inseneri ja tehnikeri kohapeale asjaoludega tutvuma ja eelarvet tegema.

Eksperdid vaatasid Piirissaare kaldad üle. Nähtu avaldas neile üsna rasket muljet. Tõdeti, et siin on tõepoolest hädavajalik kaitseabinõude tarvitusele võtmine, sest vanaviisi jätkates mõnekümne aasta pärast Piirissaar lihtsalt Peipsi voogudess upub ja teda enam ei ole.

Aruandele lisasid eksperdid ka töökava, mis pani ette järve kaldale kaitsetõkked ehitada. Selleks tuli plaani järgi järve-äärse maa sisse taguda 4-6 tolli jämedused vaiad, ½ arssina kaugusele üksteisest. Nende vahed pidi hagudega ära põimitama. Peale selle pidi punutud aiad tagant, kalda poolt, hagude ja kividega kindlustatama.

Seda kindlustusviisi olid ka kohalikud elanikud, õige heade tagajärgedega, varem tarvitanud, kuid kahjuks puudulikult, vaid üksikute külaosade kaupa. Sellise kindlustamise viga oli aga see, et järve lained kindlustatud kohale kahju ei teinud, sest suurema ulatusega tõkkealad täitsid oma ülesannet ja seisid kindlalt, küll aga käisid seda suurema purustusjõuga lainete löögid kindlustamata kohtade pihta.

Põhjapoolse kalda pikkus oli 315 sülda 35 majaomaniku piirkonnas, kus osa kallast oli kõrge, osa madal. Kõige hädapärasem oli kindlustustöö ette võtta madalal osal, kus 175 sülla ulatuses 20 majaomaniku piirkond. Vaja läks kõigeks selleks 1890 vaia, 105 kantsülda hagu, 15½ kantsülda kive.

Kogu ehitustöö lubasid elanikud ise teha, kuid nii nagu kõik Peipsiäärsete külade elanikud, nii olid ka piirisaarlased enamasti hobusteta inimesed, mistõttu tarvismineva materjali juurdevedu käis neile üle jõu.

Ekspertide arvamusega tutvunud maakonnavalitsus leidis, et kuna kalapüügist elatuvad piirissaarlased peavad kalarikkaimaks püügikohaks just Lämmijärve, s.o. lõuna-hommikupoolset kallast vastu Venemaa randa, mis saare uhtumisel Eesti riigile kaduma läheks, oleks see suur kahju nii majanduslikult, aga ka riiklikult. Ja kuna maakonna enda tuluallikad olid piiratud, tuli maakonnavalitsuse arvates kalda kindlustustööd riiklikult tähtsateks tunnistada ja riigi kaasabi küsida, liiatigi, et riigikogul parasjagu riigi eelarve arutamine käsil oli. Nii saadetigi palvekirjad mitmesse ministeeriumisse. Omaltpoolt lubas Tartu maavalitsus Piirissaare kalda kindlustamiseks kasutada 394.000 marka, mis senini Piirissaare tuleõnnetute kingitusrahast väljamaksmata jäänud.

Ent Toompeal valitses selles küsimuses vaikus. Vaid sõjaministeerium saatis kirja, kus märkis, et tema osavõttu nõuda ei saa kuna otsest ohtu riigile ei ole ning kalda kindlustamise töö inseneri-väeosade väljaõpetamisel ei paku mingit huvi. Siiski möönis ministeerium, et ettepandud kindlustuse abinõud on otstarbekohased ja küllaldased.

1922. aasta suurvee ajal uhtus Peipsi järv Piirissaare kallast ära umbes 7-8 sülla jagu.

1924. aasta varakevadel oli asi umbes 1200 elanikuga Piirissaarel juba üsna tõsine. Emajõgi kandis järve ühtelugu vett juurde, Narva jõgi oli aga alles jääs ega lasknud vett vabalt merre voolata. Kõigele lisaks ei sulanud võrdlemisi vilu kevade tõttu ka Peipsi enese jääkate sugugi, kuid hakkas tuulte mõjul järvel edasi-tagasi liikuma ja kaldaid lõhkuma. 12.mail 1924 loeti veeseisuks 31,76 meetrit üle merepinna.

Kui hariliku veeseisu juures polnud vahemaa Uhtinõna ja Piirissaare vahel rohkem kui 2½ versta, siis nüüd oli see kasvanud 6-verstaliseks kuna Piirissaarest oli alles jäänud vaid kitsas maariba Venemaa poolt küljelt, kus ka külad asusid. Kuigi saare läänepoolne külg oli jääst vaba, oli ka sealne liiklus vees hulpivate jääpankade tõttu raskendatud, mistõttu pidi ringi minema, et nende vahelt läbi pugeda.

Kui hariliku veeseisu juures polnud vahemaa Uhtinõna ja Piirissaare vahel rohkem kui 2½ versta, siis nüüd oli see kasvanud 6-verstaliseks kuna Piirissaarest oli alles jäänud vaid kitsas maariba Venemaa poolt küljelt, kus ka külad asusid. Kuigi saare läänepoolne külg oli jääst vaba, oli ka sealne liiklus vees hulpivate jääpankade tõttu raskendatud, mistõttu pidi ringi minema, et nende vahelt läbi pugeda.

Kui niigi võtsid suurema osa Piirissaare pinnast enda alla soo ja raba ning külad asusid kitsal liivaseljandikul, siis nüüd olid läinudsügisesed lained veel ligi kuue sülla laiuselt ida- ja põhjapoolset kallast, mida ei suutnud varjata ka suured puud, maha uhtunud. Seetõttu oli 13-ruutkilomeetrisest saarest alles jätnud vaid ¾ ruutkilomeetrit kuiva maad, ülejäänud saar seisis 1½ arssina sügavuse vee all ja oli järvega peaaegu kokku sulanud. Soodes-rabades ulatusid veest välja ainult suuremad puud ja põõsad. Kusjuures siiagi olid kalavõrgud ja mõrrad välja pandud.

Harilikult toimus saare vee alla uhtumine just kevadiste suurvete ajal ning põhjapoolsel küljel, mis liivane ja varem juba järsuks uhutud. Kardeti, et kui vesi järjekindlalt kallast külade alt ära uhub, siis võib-olla tuleb Piirissaare küla mõne aja pärast suisa evakueerida.

Ann Ope jutustab oma mälestustes, kuidas vesi tungis piirissaarlastele peale ja nad pidid taganema järjest vee eest: „Ma mäleta oma ean, kui enne eliti (sest jo paljo aegu lännu) Porgal, vesi tuli peale, sealt mindi elama Saargile, kõrgemale kohale, vesi võttis ka selle ära, siis mindi Kotsaarde, siis lõpuks venelaste poole, kus oli kõrgem“.

Luteri kirik (kus kuuldavasti juba konnad olid pesitsema hakanud), koolimaja ja 25 elumaja seisid täiesti vees nii, et nende vahel sai liigelda ainult lootsiku abiga. Kariloomad ja elanikud (umbes 40 perekonda), kes olid sunnitud oma majadest välja kolima, olid koondunud allesjäänud, sisemaale lähemal asuvale kuivale maale ja ootasid ärevusega kevadist jääminekut, sest ajal, mil Peipsi jääst lahti läheb ja põhjatuul järve lainetama paneb, võib järve veepind maapinnast palju kõrgemale tõusta, sünnitades seeläbi suurt veevoolu, mis hävitab siis kogu Piirissaare elu. Seda enam, et sel aastal oli veetase Peipsis ennenägemata kõrge, tervelt 1½ jalga kõrgemal kui läinudsügisel. Iseäranis oli suures hädaohus põhjapoolsel küljel asuv Eesti küla, mis asus madalamal, kui kaks teist küla. Ja ehkki enamus elanikke oli suuremalt jaolt majadest välja kolinud, leidus ka neid, kes veega ruume jagasid.

Sel kevadel seisis järve jää kõrgemal kui küla majad. Pruukis jääl vaid mõne sammu võrra rohkem liikuma hakata, kui esimesed majad oleks purustatud olnud. Ja isegi kui jää oleks liikumatult sulama hakanud, poleks hädaoht veel kaugeltki möödas, kuna kevadised tormituuled võisid vee lainetama panna ja siis oleks hädaoht veel suurem olnud, sest laineid ei saa kuidagi tagasi hoida.

Ka hommikupoolses osas asuv Saare küla, mis eelmisest külast umbes ¾ versta eemal asus ja kus peamiselt venelased elasid, oli järve pinnaga täiesti ühel kõrgusel ning vesi tõusis iga päevaga. Sealsed elanikud olid hirmul, et kui jää peaks minema hakkama põhjapoolse tuulega, siis saab Saare küla täielikult hävitatud. Kardeti, et mitte ainult hooned pole hukule määratud vaid õnnetus võib ka inimeste ja kariloomadega juhtuda, kui õigel ajal abi ei saada. Õnneks oli vett majadesse vähe tunginud, kuid hädaoht oli siingi suur.

Ainult Tooni külas polnud veehäda, sest see asus kõrgemal liivakünkal, kuid siin oli vaid 3-4 majapidamist.

Maikuus olid Eesti ja Vene külad vee läbi lahutatud. Omavahel peeti ühendust vaid paatidel liigeldes. Veest paistis välja ainult üks maariba, umbes 1½ kilomeetri pikkuselt ja ⅟₃ kilomeetri laiuselt. Majadest oli vees umbes 15-20 protsenti. Põhjapoolset kallast lõhkusid jää ja lained, mis palju puid järve uhtusid. Majad asusid kaldast umbes 10-15 meetri kaugusel, mõned kõrvalhooned oli järv juba ohvriks nõudnud. Külaelanikud püüdsid omal jõul osalt kaldaid kindlustada, millel aga suuremat tähtsust polnud, sest vesi uhtus kõik oma teelt ja kallas langes mitme sülla pikkuselt sisse.

Et kohalike elanikega plaani pidada, kutsuti kokku nõupidamine, mille käigus selgus, et üldiselt oldi elanike seas arvamisel, et ise suurt midagi ette võtta ei saa ja peab leppima sellega, mis tuleb. Kui aga mandrilt tulnud insener Nurk hakkas seletama, kuidas jää tuleks kuhjumise korral ära lõhkuda, jäädi mõtlema ja oldi nõus. Ja kui veel palkide kaitseabinõuks võtmisest kõneldi, siis saadi aru, et ehk on külasid isegi võimalik järve uhtumise hädaohust päästa. Insener Nurk ise oli saarele tulnud nelja sõjaväelasega ja hulga lõhkeainega, et saare kindlustamist juhtida.

Õnneks möödus seekord hädaoht suuremat õnnetust toomata, ehkki sibulad jäid külimata kuna põllud kuni suveni vee all seisid ning oluline osa sissetulekust jäi sel aastal saarerahval saamata.

1925. aasta kevadine kalapüügihooaeg möödus samuti ilma, et suuremat saaki oleks saadud, sest jää takistas püüki. Paatidega järvele minna ei saadud aga ka jalgsi mitte, sest nõrk jää ei kandnud. Ühendus mandrigagi oli katkenud.

Nüüd olid piirissaarlased lausa hädas, sest saarel hakkasid otsa lõppema needki kasinad toiduvarud, mis veel olid ning nälg kippus elanikele kallale. Kuidagi saadi siiski varitsevast näljahädast Tartu maakonnavalitsusele teatada, kes siis sõjalaevaga hädalistele muu kraami seas ka suurema hulga (200 puuda) jahu saatis.

1926. aastal tõestas Tartu Ülikooli geograafiakabineti vanemassistent August Mieler eriaegsete kaartide võrdlemise abil, et Piirissaare pindala vähenes 20,08 ruutkilomeetrilt 1796. aastal 7,59 ruutkilomeetrini 1900. aastal ehk siis ligemale 62% (Tartu Ülikooli professor Tiit Hang suhtub 2018. aastal sellesse järeldusse küll kriitiliselt, kuna vanad kaardid on tema sõnul ebatäpsed, milledel tihti pole ei mõõtkava ega geodeetilist alust. Lisaks on Rückeri kaardil on Piirissaart kujutatud ebatäpselt või isegi puudulikult. Tänapäevased arvutused on näidanud, et tegelikult võis saare pindala vana kaardi pealt mõõdetuna olla 12-14 ruutkilomeetrit, aga mitte 20. Sellest hoolimata peaks üldtendents selge olema).

Idaranniku purustuste kohta võib August Mieleri (1926) tööst lugeda Piirissaarel paikselt elanud kalandustehniku Karsubowi tsitaati: „Toonike (Tooni) küla lähistel on vahetult veepiiril tulvavee poolt ohustatud pappel, mis 33 aasta eest 130 m kaugusel Peipsi kaldast asus; Mesha (Piiri) külas on sama aja jooksul kaldajoon 120 meetri võrra majade rivile lähemale tunginud, keskmiselt niisiis 4 m aastas. Küla surnuaed tuli kindlamale kohale ümber paigutada, kuna kirstud uhuti tulvavete poolt välja; surnuaia varasem asukoht on nüüd kaugel järves. Aprillis 1924 kanti 4 tundi möllanud tugeva idatormi ja üleujutuse käigus 8 meetri laiune riba valli laiendamisest ära.”

 

1928. aasta oli taaskord suurvee tõttu väga raske. Järjekordselt uuristasid lained kaldaaluseid, mistõttu need sisse langesid. Iseäranis troostitu oli olukord Saare külas, kus vesi mõne päeva jooksul kohati umbes 6-7 sülla sügavuselt kallast oli ära uhtunud. Küla hoonetest oli juba kaks maja kokku varisenud. Sama saatus ähvardas veel seitset maja. Isegi kallastel olevad suured puud olid õõnestuse tõttu pikali langenud.

Veel juuni lõpuski oli saar vee all, viljadest ja heintest polnud midagi loota. Ka oli kalapüük pidevalt tormise järve tõttu raske – kes aga järvele minna julges, see oma püügiriistad kaotas või tõi katkisena tagasi.

Saarerahva raske olukorraga sõitsid tutvuma ka ministeeriumi esindaja ühes Tartu maavalitsuse esindajaga. Nähes, kui trööstitu vaatepilt saarel avanes, saatis Tartu maavalitsus vabariigi valitsusele ja mitmele ministeeriumile märgukirja, kus kirjeldas suurvee häda suurust, milles viibivad Peipsi ranna ja Piirisaare elanikud. Kirjas juhiti tähelepanu, et tõusuvesi tormi ajal Piirisaarel 3 kuni 10 meetri ulatuses kalda kindlustused lõhkunud ja 3 elamut ära uhtunud on.

Augustis eraldas Tartu maavalitsus Piirisaare külale 45.000 senti 1310 meetri kalda kindlustamiseks ja Saare külale 22.000 senti 520 meetri kalda kindlustamiseks.

Oktoobriks oli vesi niipalju alanenud, et lisaks sügisesele kalapüügile taltunud järvel, võis ka kindlustustöödega peale hakata. Elanikud ootasid töid pikisilmi, moodustades selleks vastava komisjoni, kuhu kuulusid kohalikud elanikud Märtson, Muutra ja Klimbek. Kohapeal oli ka 20 kub. sülda kive valmis, mida töödes edukalt kasutada oleks saanud. Kuid maavalitsuselt ei tulnud ega tulnud luba…

1929. aasta kevadel selgus, et esialgsest Peipsi kallaste kindlustamise kavast Piirisaar ja Saare küla üldse puudusid, nende jaoks seati vastavad kavad alles hiljem hiljem Tartu maavalitsuse poolt kokku.

Kavade kohaselt pidi Piirisaare küla kohal osalist kindlustustöid tehtama 630 meetri ja Saare küla all 470 meetri ulatuses. Tööde läbiviimiseks oli kavades ettenähtud Piirisaare jaoks 19.760 kantjalga wiietollilisi latte. 2520 kub. m hagu ja 126 kub. m kive ning Saarekülale 8460 i j. latte. 940 kub. m hagu ja 94 kub. m kive.

Kuid mereasjanduse peavalitsus muutis kavasid, püüdes kindlustustöödele anda «tüsedamat ilmet». Lõplikke kavasid aga ei kinnitatud, kuna kaalumisele võeti küsimus, kui suures ulatuses töid Saare küla all ikkagi läbi viia, sest kindlustustööd nõuavad suuri summasid. Peeti nõu, kas ehk poleks kasulikum hädaohus olevaid ehitusi riiklisel toetutusel kaldast kaugemale tõsta ning kallas kindlutamata jätta. Maa ala, mis seetõttu kaduma oleks läinud, polnud suur, sest varsti peale kõrgemat kaldariba algas madal soostunud maa.

Seni oldi Piirisaare küla alla puumaterjali kindlustööde läbiviimiseks muretsetud umbes 800 meetri pikkuselt, Saare küla alla rohkem. Kive on Saare külas kavatsetud võtta järvest niipea kui jääkate laguneb.

Sügiseks pandi paika 1930. aasta töökava, mis nägi ette Piirisaare külas teha kaldakindlustamise töid 1370 meetrit (maksumusega 24.029 kr.) ja Saarekülas 520 meetrit (maksumisega 9120 kr).

Lisaks taotleti Piirisaare kaldatööde kuni 1000 meetrist lisapikendust sest Piirisaarel oli elanike suure arvu kohta maad äärmiselt vähe, mistõttu tuli igat maalappi kaitsta. Lisaks olid paljud ehitised, mida kaldatööde kava ei hõlmanud, reaalselt ikkagi tõsises hädaohus.

1930. aasta kevadeks oli Piirisaares kalda kindlustamiseks kulutatud 15.000 krooni. Lõpetamisel olid vastavad hagudest kaitsetammid ning nende kividega katmine, mida tegid kohalikud elanikud, sest kardeti, et kaldakaitsed kaovad koos jääminekuga, kui vastavaid tõkkeabinõusid koheselt tarvitusele ei võeta. Kuna krediit lõppes ning uut polnud lootust saada, saatis Tartu maavalitsus viimased 300 krooni, et kuidagi pooleliolevaid töid talve tulekuks ette valmistada, kuid tööd jäid krediitide vähesuse tõttu siiski lõpetamata.

1931. aasta kevadel võeti Piirisaare kallaste kindlustamiseks lisaeelarvesse 4000 kr., et viia lõpule kindlustamistöid Saare küla all. Et Eesti küla kohal oli kallas kindlustatud, kuid Vene küla kohal veel mitte täielikult, hakkasid venelased nurisema ning tegid sellest rahvusliku küsimuse.

1933. aasta sügisel sõitis Tartust välja komisjon, mille eesmärk oli tutvuda Peipsi ranniku kindlustamistöödega. Asjaoludega tutvunud, leidis komisjon, et kindlustused on oma ülesande täitnud ning kaldajoont küllaldasel määral kaitsnud. Kuigi ehitajate poolt kavatseti kindlustustöid lõplikult viimistleda, osutus see komisjoni arvates ülearuseks.

 

Aleksander Aleksandri p. Ennuvere mälestused Piirisaare jääminekust

«Piirisaarel sai meie esimeseks elukohaks maja kaldapealsel, mille uksest veepiirini olid vaid kümmekond sammu. Maja ees läks läbi külatänav, mille teisel küljel oli igivana paju (ива) juurtele tüve juures toetuv pisike saunahütt. Paju kasvas just veepiiril. Selle pajuga on seotud üks mu esimesi mälestusi  Piirisaarelt. Ei mäleta, kas see oli 1933. või 1934. a. jääminek Peipsil, mis kuhjas mitte just eriti kiiresti, kuid silmnähtavalt. Järvelt tulevad jääpangad nagu roomasid mäe otsa ja varisesid selle tipust murdudes tükkhaaval alla. Jäämägi nagu roomas edasi. Saunahütt ragises surve all, kuid teda kaitsev puujändrik pidas vastu, kuigi jää oli murdnud juba kõik ta tugevad alumised oksad. Nii meil kui ka naabermajades tõsteti tagaakende ja uste kaudu välja majakraami, sest oli karta, et jää matab kaldaäärsed majad enda alla. Jää jõudis naabermajade juures läve ette, kuhjus meie maja ees vana paju taha – ja siis pöördus tuul äkki põhjast läände ning jäävalli edasi tungil oli lõpp. Sellised jääminekud Peipsil polnud haruldased ja järv nagu näris saart kõrgema põhjakalda poolt vähemaks. Põlismets sellel kaldal oligi juba langenud järve ja inimtegevuse ohvriks. Saare lõunakallas oli aga madal ja soine, sealtpoolt polnud saare vähenemist märgata. Pigem vastupidi – sealt sai saar järvelt nagu maad juurdegi. Järve pealetungi vastu põhjast ei aidanud suuremat ka inimeste ehitatud kaitsetammid».

 

Gustav Saviku meenutused:

«Põhjapoolne saare osa oli umbes 3-3,5 m üle veepinna. Kõige kõrgem oli Kõrtsimäe koht. Lõunapoolne saare osa oli madal ja soine. Piki lõunapoolset kallast asuvad niidud olid võrdlemisi tasased. Niitude ja külalde vaheline soo oli madalam ja kõrgete mätastega. Kevadel oli see osa peaaegu alati vee all. Siin käisid kudemas havid peaaegu tindiahjudeni välja. Saare põhjakallas oli järve poolt lage. Kevadel, kui olid põhjakaarest tugevad tormid, siis alati uhtusid lained maha 2-3 m kallast. Kui vesi alanes, siis oli poistel ametit küll. Käisime otsimas kaldast väljauhutud esemeid. Leidsime igasugu vaskrahasid, padruneid padrunikesti jt. asju. Muutra August leidis korra isegi kuld 10-rublase. Kasvandu kohal uhtus maha sealkasvanud mände ja kuuski. Tekkis saare hävimise oht.

Nüüd hakati kallast kindlustama. Kohale veeti postid (propsid). Metsast veeti hagu, mis seoti kimpudesse traadiga. Postid taoti pinnasesse suure puust babaga. Seda tegid ühe baba juures kolm meest. Postid ühendati poltide abil risttaljaga. Vahend laoti täis haokubusid, millele asetati kivid. Kivid veeti kohale lamedapõhjaliste alustega. Kivid korjati kokku suuremaa kallastelt alates Mehikoormast Varnjani välja. Inimestel oli tööd ja sissetulekut. Sellest ajast on põhjakallas jäänud samasse kohta. Põhjapoolne osa on kuni rindeni täis kasvanud pilliroogu.

Minu mälestamist järgi on olnud mõnel aastal Peipsi väga kõrge. Olin alles väikene, 5-6 aastane, kui olles kord võrgupüügil sõitsime võrgupaadiga (tsetverinka), kus oli üleval 2 purjet, üle Tooni ja Saare küla vahelise madala maariba (hilisem lennurada lennukile).

Randusime Piiriküla lõunaserval vene surnuaia kõrval oleva Kooljo Augusti (Klimbeki) tindiahjude juures. Sõita tuli ümber Bronnaja ja mööda lepiku lõunaserva.

Peipsil oli ka madalaid veeseise (vist 1936 või 1938), kus võis kuiva jalaga minna rindeni, kus asusid kalapaadid. Siis oli seal (järve)põhi puhas punane liiv. Eks vist tol alal ajanud tuul sinna ka pillirooseemet, mis hiljem täitis ranna pillirooga kuni rindeni».

1937. aastal arvati umbes 1500 elanikuga, madala, natukene üle Peipsi pinna ulatuva lagendiku, mille kirdeosas on kühmude ja künniste kujulised liivaluited ja mil nimeks Piirissaar, pindalaks umbes 15 ruutkilomeetrit. Kurbusega tuli nentida, et liivane saar peab jätkuvalt igal aastal teatud ala oma rannakaldailt ohverdama Peipsile, sest järve murdlained nihutavad saart ümbritsevat vetevööd saaresüdamele üha lähemale ja viilivad halastamatult Piirisaare kaldajoont lühemaks.

1938. aastal kasvas Piirissaare Eesti-poolsel kaldal kõikjal tihe pilliroomets, Vene-poolsel aga seesugune pilliroomüür puudus, mistõttu osutuski idapoolsel küljel võimalikuks järvelainete hävitustöö. Et lained olid idakallast juba aastakümneid purustanud, hakati Eesti ajal kaldaid küll kivide ja kaitsevööga kindlustama, kuid sellest ainult ei aidanud. Tarvis oli rajada eelkindlustuse vöö, mis suudaks kaitsta ehitatud kaldakindlustust. Parimaks kaitseks oli tihe pilliroomüür, millest lained läbi tungida ja kallast lõhkuda ei suutnud.

Et soetada saare idapoolsele kaldale pilliroogu, hakati seda sinna istutama ja esimesed katsed andsid häid tulemusi. Igal aastal jätkasid kalurid istutustöid, kuid et ligi 2 km pikkust rannajoont pillirooga kaitsta, vajati toetust, et töid kiirendatud korras lõpule viia. Selleks koostati kohalike kalameeste organisatsioonide poolt vastav tööde kava ja kalkulatsioonid, palju summasid tarvis oleks.

1940. aastal arvati soise Piirissaare ümbermõõduks 13,5 kilomeetrit ja elanike arvuks umbes 1000 inimest, kellest 1/3 olid eestlased. Põllualust maad kogu pinnasest arvati olevat napilt kümnendik ja seegi ülesharitud maa-ala asus tihedasti üksteise lähedusse lükitud hoonete ja hoovide vahel ning kasutati teda eranditult sibula kasvatamiseks.

Rahvajutu järele olla vanal ajal Piirissaar olnud palju suurema pindalaga ja saarel olla kasvanud tugev tammemets. Seda oletust kinnitasid veel kaua kalurite poolt järve põhjast ümber saare mõne kilomeetri ulatuses välja kistud tammepuud. Nüüd on Piirissaare ilusad liivarannad ja tugevad tammed kadunud. Alles on vaid väike puudesalu…