(Русский) Газета “Eesti Sõna” за 5.03.1944: “Большевисткие убийства на Пийрисааре”

Kirjeldus

Ajaleht “Eesti Sõna” 5.03.1944: “Enamlaste mõrvad Piirisaarel”

Sõjajõudude ülemjuhatuse teade mainis, 25. veebruaril Peipsi järves asuva Piirisaare tagasivallutamist. Tartu ajalehe «Postimehe” kirjasaatjal oli võimalus külastada saart pärast lahingut, kusjuures ta kirjutab oma muljete kohta järgmist: Enamus maju on tühjad, sisseseaded purustatud. Piirikülas seisavad vaid varemed. Luteri usu kirik on maha põlenud, kivist vene kirik seisab veel. Selle sisemus on kõik segi paisatud. Altaritrepil vedeleb kergekuulipilduja magasin. Mida ütleks Stalini poolt nimetatud vene kiriku pea, kui ta näeks seda punaste «usklike” poolt rüvetatud kirikut, katki rebitud püha kirja raamatuid ja porisse tallatud pühakupilte? Ta vaid naerataks kindlasti.

Järgmises külas lamab majade vahel eestlasest eraisiku laip. On selgesti näha, et ta jalad on kokku seotud. Väljasirutatud käsi hoiab telefonitraati. Kukal on purustatud. Või on meil siin tegemist küklalasuga? Me saame teada, et mees kuulus Eesti omakaitsesse ja langes haavatuna enamlaste kätte.

Üht teist haavatut lohistati senikaua ree järel, kui surm ta piinadele lõpu tegi. Mõtled, et kes nii talitab, pole inimesed, vaid loomad. Kuid selle väljendusega solvaksid sa looma. Loom tapab teise looma ainult siis, kui ta vajab toitu. Üksnes kommunismist mürgitatud aju võib  mõtelda välja niisuguseid julmusi anda mõrvakäske nagu Merekülas ning valada süütute naiste ja laste verd. Kui enamlased tulid piirisaarele, hoiti elanikkonda valju valve all ja keegi ei tohtinud eemalduda. Hiljem aeti inimesed kokku üksikuisse majadesse. Antud evakueerimiskäsk polnud muud kui ammutuntud küüditamine. Inimesi sunniti vägivallaga Venemaale minema. Ori iseloomustav, et küüditatud pidid võtma kaasa toiduaineid, labidad ja kirved, sest Nõukogude ohvitser kinnitas neile, et Nõukogu Liidus ei ole midagi süüa ega mingit ulualust. Seepärast tuleb inimestel, keda sunnitakse oma kodudest lahkuma, kaevuda endale „tööliste paradiisis” koopaid, kus elada. Kuhu need õnnetud eestlased küüditati, on teadmata, samuti on praegu teadmata nende edaspidine saatus. Enamlased suutsid siiski küüditada vaid ühe osa saare elanikkonnast, kuna 24. veebruari hommikul algas Saksa vägede rünnak saarele, mis puhastati enamlastest. Nii pääsis umbes 100 inimest neid ähvardavast kurvast saatusest. 126 eestlast on aga kadunud.