Эстонская лютеранская церковь, «кирка»

Описание

Эстонская лютеранская церковь, «кирка»

 

1875. aastal ehitasid eesti soost Piirisaare elanikud, keda oli umbes 200 hinge, oma materjalist Piirisaare eesti küla jaoks palvemaja ja õpetaja korteri.

1899. aasta 2. märtsil arutati Kastre-Võnnu vallavolikogu koosolekul samale hoonele juurde-ehituse tegemist. Koosolek viidi läbi Jaan Kommussaare eesistumisel ning kohal viibis

12-st valla nõukogu liikmest 11.

Alljärgnev on kokkuvõte toimunud koosoleku protokollist:

Vallavanema sõnul olid välja pandud kuulutused, milles otsiti meistreid, kes võtaksid Piirisaare kooliklassi, lauda ja kuuri ehituse oma pääle. Ilmus kolm meistrit – Peter Protõn, Saveli Stepanovi p. Dorofejev ja Jaan Rämmask. Nõukogu pakkus nii töö kui materjalide eest kokku 783 rubla 26 kopikat, kuid meistritest ükski ei võtnud selle raha eest tööpakkumist vastu. Nõukogu vaatas oma pakkumise uuesti üle ning otsustas, et vallavalitsus kohustub ostma materjali omal kulul ning siis otsitakse uus meister, kes töö oma peale võtaks, mispeale Saveli Dorofejev teatas, et tema siiski võtab selle töö oma peale 783 rubla eest ning jätab koguni 26 kopikat hinnast maha.

Meister kohustus plaani järele vanale majale juurde ehitama vinklis uue osa – ühtepidi 4 sülda (seitsmejala süli), teistpidi 3 sülda 2 jalga. Vana ja uue osa vahele tuli ehitada eeskoda ja sahver (üks süli lai). Kooliklassile tuli teise külge teised kaks akent teha. Ahi pidi olema „punasest kahvli kivist“. Vundamendi alla pidi parv tehtama – 1 jalg maa sisse ja 1 ⅟₂ jalga maa pääle. Vundamendi „päälmine kord“ pidi telliskivist olema. Klassi kõrgus põrandast laeni 9 jalga. Poola lagi. Maja puhta nurgaga, seest pidi ära löödud olema. Vanal majal tuli katus uue maja laiuselt maha võtta ja sinna uue jao katus peale panna. Põrandad pidid olema kahekordsed, õhutorudega. Vanal majal tuli kaks vana akent kinni ehitada ning plaani järgi kaks uut ust ehitada. Lisaks pidi palgid pandama sinna kuhu tarvis ning uksed-aknad tehtama nii nagu plaan näitab. Katus pidi olema sindlikatus.

Kuur, laut ja küün tuli teha ühtepidi kaks sülda, teistpidi 4 ⅟₂ sülda. Lauda vundament pidi tehtama 2 jalga kõrge ning küünile „üks kord kive alla panema“.

Üleüldse pidid tööd käima „nii kuidas plaan näitab ja kuidas suusõnal räägitud on“. Raha pidi meister saama jaokaupa, tehtud tööde eest. Valmis maja pidi üle antama hiljemalt 25.augustil. Vallal oli õigus „kuni 100 rubla kinni hoida maja vastu võtmiseni“.

 

Nii valmiski 1899. aastal eestlaste palvemaja ja õpetaja korteriga ühe katuse alla vinklis ehitatud eesti kooli klassituba. Kõigil kolmel ruumil oli ühine vundament ja ühine katus.

1928. aasta 4. veebruari hommikul käis üle saare teade, et Piirisaare endised algkooli ruumid ühes kõrvalhoonetega enampakkumise teel 3. veebruaril kell 14 külakümnik Jaan Padarile 183 krooni eest ära oli müüdud ilma, et see oleks vallavolikogu liikmetel, niisama ka Piirisaare elanikkudel teada olnud.

Maja müügi asjus avaldasid mõned Kastre-Võnnu valla volikogu liikmed, Piirisaare kalurid, valju protesti leides, et valla varandus vähem kui poole hinna eest ära on müüdud.

Samuti süüdistati külakümnik Padarit, et see olla jätnud omakasu eesmärgil, seaduse järgi ettenähtud ja vallavanema poolt väljastatud, müüki puudutavad teadaanded välja panemata. Samuti olla ta tehingu seaduslikeks tunnistajateks kutsunud oma sugulasi, mis samuti „ebataktiline väärnähtus“ oli.

Eelpool mainitust tulenevalt paluti müügitehing mitteseaduslikkuse pärast tühistada ning Jaan Padar valla vara kuritahtliku omandamise pärast kohtulikule vastutusele võtta.

Sama protesti toetasid ka Piirisaare palvemaja nõukogu liikmed, kes ei saanud palvemaja lahutamata osaks ehitatud õpetaja elukorteri müügiga leppida, sest selle äravedamise korral saanuks ka palvemaja lõhutud. Sellel põhjusel paluti sõlmitud tehing tühistada, elukorter palvemaja külge jätta ja koguduse liikmetele tasuta kasutada anda. Kui aga tasuta anda pole võimalik, siis anda palvemaja omanikele ostmiseks eesõigus.

 

1928. aasta 29. märtsil arutati asja Kastre-Võnnu vallavolikogu koosolekul ning leiti, et Piirisaare kalameeste protest müügi ebaseaduslikkusest ei vääri tähelepanu, kuna tegelik vaidlus olevat hoopis hoonete omandiõiguse küsimuses. Seda, et müüdud hooned valla omad olid, polevat vallal võimalik koheselt dokumentidega tõendada, küll aga olid müüdud hooned alati valla kasutuses olnud ja keegi teine polevat kunagi omandiküsimust üles tõstnud, seni kuni hooned müümata olid. Alles nüüd, kui hooned müüdud, olevat Piirisaare elanikud hoonete omandiõiguse küsimuse üles tõstnud ning neid Piirisaare küla omadeks lugenud.

Vallavolikogu otsustas ühel häälel müügitehingut mitte tühistada, kuid anda Piirisaare külaelanikele üks kuu aega, et need müüdud hoonete omandiõiguse kohta käivad dokumendid, kui need nendel olemas, vallavolikogule esitaks.

 

Tähtaeg möödus ja müügileping kinnitati.

 

1928. aasta 7. septembri saadeti Tartu 5. jaoskonna rahukohtunikule Kastre-Võnnu vallavalitsuse otsuse vastu kaebus, milles öeldakse, et Kastre-Võnnu vallavolikogul ei olnud mingisugust õigust koolimaja enampakkumise teel maha müüa, kuna Piirisaare palvemaja ja õpetaja korter on Piirisaare küla eesti soost elanike poolt 1875. aastal ehitatud ja seega nende omandus. Kohtul palutakse Kastre-Võnnu vallavolikogu otsused (9. sept.1927 ja 24. juuli 1928) endise Piirisaare eesti koolimaja müügi asjas, kõigi järeldustega, tühistada.

 

1928. aasta 30. novembril algas Piirisaare elanike Eduard Joosepi p. Märtsoni, Peeter Joosepi p. Hoppe, Jüri Peetri p. Oppe, Jaan Peetri p.Krause, Juhan Joosepi p. Saviku, Jakob Hansu p. Truutsi, Jaan Joosepi p. Klimbeki, August Hendriku p. Klimbeki, Peeter Jüri p. Hoppe, Peeter Peetri p. Toode, Kusta Mihkli p. Kunmanni ja Jaan Jüri p. Hoppe (nõudjad) tsiviilasi Kastre-Võnnu valla (kostja) vastu.

Nõudjad palusid rahukohtunikul tunnustada ühisomanduse õigust ja vaidlusalune maa lugeda nii valla kui ka nõudjate ühisomandiks. Samuti paluti keelata koolimaja maha müüa.

Kostja palus nõudmist tühja mõista väites, et elanike oma on ainult palvemaja.  Õpetaja-ja klassiruumid on valla omandus.

18. detsembril arutati asja avalikul kohtuistungil. Rahukohtunik, olles tutvunud Kastre-Võnnu vallavolikogu 2. märtsil 1899. a. toimunud koosoleku protokolliga nr.15 ning ülekuulanud tunnistaja, Jakob Muutra, kes tunnistas, et nõudjad hoone ehitamisest tegelikult osa ei võtnud, kuna olid siis veel liiga noored ning kelle sõnul peab vaidlusalune hoone kõigile Piirisaare elanikele kuuluma, aga mitte ainult neile, kes kohtule nõusmise esitasid, otsustas nõudjate nõudmise tühja mõista.

 

1929. aasta 24. jaanuaril saatsid  Piirisaare küla elanikud Eduard Joosepi p. Märtson, Peeter Jüri p. Karila, Jaan Peetri p. Kraus, Jüri Peetri p. Oppe, Juhan Joosepi p. Savik, Peeter Jakobi p. Muutra, Peeter Joosepi p. Hoppe ja Jaan Peetri p. Muutra Siseministeeriumi administratiiv- asjade Peavalitsuse registreerimise osakonda palve:

Meie Piirisaarlased elame Peipsi järwel saare peal, sellega oleme mannermaast lahutatud ja wõimata on saarelt kirikusse käia mis meist 40 kilomeetrit kaugel. Saarel on olemas meil oma palvemaja, sellepärast saadame siin juures palvemaja ülewalpidamise põhikirja Teile registreerimiseks.

Piirisaares,14 jaanuaril 1929 a.

Kirjale oli lisatud ka põhikiri kahes eksemplaris.

1929. aasta 13. mail ilmuski Riigi Teatajas registreerimise teade: „Piirisaare palvemaja ülevalpidamise ühisus. Juhatuse asukoht Kastre-Võnnu vallas. Reg. nr. 1723”

1931. aastal lõpetas ühisus oma tegevuse. ???!!!

1939. aasta veebruaris otsustas Konsistoorium Piirisaare luteri kiriku Mehikoorma koguduse külge liita.

1940. aastal kuulus luteriusuliste kogudusse umbes 300 hinge ja nendele käis jutlust pidamas Meeksi vallas asuva Mehikoorma hingekarjane.

1942. aastal käis luterlaste lihtsas puukirikus jutlust pidamas juba Räpina kirikuõpetaja.

Luteri kirikus pidasid oma jumalateenistusi ka Piirisaare baptistid, kuid 1943. aastal keelati see ära, kuna polnud kooskõlas evangeelse luteriusu kiriku põhikirjaga.

Alljärgnev on ülestähendatud elanike mälestuste põhjal.

1949. aastal meenutas Ann Oppe: “Kui Piirissaares kirikut ei olnud, käisid eestlased Võnnu kirikus, kuna olid Võnnu koguduse hingekirjas. Igal piirissaarlasel oli oma kindel talu, kuhu kirikuteel öömajale jäädi. Mõnes talus sai niiviisi peavarju (suuremate pühade ajal) kuni 15 inimest. Iga Piirissaare pere viis mandri-pererahvale kaasa “kalapiiraku” ja ämbritäie kalu. Piirissaarlased tulid suvel paatidega kuni Kastre mõisani. Kantsi kõrtsi juurde tulid tuttavad talunikud neile hobustega vastu, viisid enda juurde öömajale, pühapäeval hobustega kirikusse ning sealt tagasi Kantsi kõrtsi juurde.

Talvel käisid piirissaarlased väga harva kirikus, koolmeister luges siis koolitares.”

1999. aastal meenutas Gustav Savik: “Palvemaja oli pidevalt kasutuses. Pühapäeval pidasid jutlust ja jumalateenistust omaküla mehed. Algul Peeter Truuts (“Anso Piidre”), hiljem Joosep Karila (“Vunk”) ning vahel ka Joosep Muutra (“Jootso”). Palvemajas oli palju pühapilte ja nagu kirikutes ikka, orel. Orelil mängisid teenistuse ajal põhiliselt Armand Muutra (“Romeo”), Peeter Muutra (“Must Piidre”) või Joosep Muutra (“Jootso”). Orelit sõtkus Gustav Truuts, kes ka kellatornis kella lõi.

Jõuluks tuli vahel saarele Võnnust kirikuõpetaja August Ein, mõnikord ka köster August Soo.

Talvel oli palvemajas valgusallikaks 500-vatine gaasilamp, mis töötas petrooliumil”.

Vestlustes on külaelanikud meenutanud: “Veebruaris 1944. aastal käisid saarel lahingud. Omakaitse väed lõid Tooni külas asuvast kordonist punaarmeelased välja ning taganesid siis Maaotsa külasse, kus mindi eesti luteri kirikusse kaitsesse ning tulistati sealt. Samal ajal küdes kirikuga ühe katuse all asuva eesti kooli ruumides ahi. Lahingtegevuse käigus heitis lennuk hoonesse pommi, mis koos kõige muuga ka ahju purustas. Laiali paiskuvad sädemed süütasid hoone ja kogu kirik koos kooliga põles maha”.

.

.

Sellele kohale, kus kunagi asus Eesti luteri kirik ja eesti kool, püstitas Endel Hango valge raudse mälestusristi.