Эстонский певческий хор

Описание

Пийрисаарский добровольческий певческий хор

Juba enne esimest maailmasõda tegutses Piirissaarel eestlaste laulukoor, mis harjutas laulmist küla noorte poolt ostetud harmooniumi saatel. Sõjapäevil koori tegevus katkes, kuid sõja lõppedes oli ärksamatel saarlastel jälle nõu laulukoori- ja võib-olla isegi näitemänguharjutusi käima panna.

Seni seitse aastat vahetpidamata oma korteris, pilli saatel, laulukoori suure hoole ja usinusega vedanud härra Muutralt võttis, 1928. aasta paiku, koori juhtimise üle Eesti algkoolis töötav preili Sofia Bleive. Lauluharjutused hakkasid nüüd toimuma koolimajas, milles kahjuks küll harmoonium puudus kuna tuli oli selle hävitanud ja uut pilli polnud valla poolt veel muretsetud. Kuid seltsielu läks sellest hoolimata suure hooga käima.

.

1929. aasta juunis, mil sai täis 60 aastat esimesest ja 50 aastat teisest eesti üldlaulupeost, korraldati 15. ja 16. juunil Tartus esimene vaimulik laulupidu.

Üles olid end andnud 69 laulukoori 2500 liikmega ja 11 pasunakoori, kuid üle ⅟₃ laulukooridest jäi mitmesugustel põhjustel tulemata ja ka pasunakooridest olid kohal ainult kaks. Lauljaid saabus ligi 2000.

Esimene kaugeim laulukoor, kes kohale jõudis oli 40-liikmeline Piirissaare Vabatahtlik Laulukoor, mida Postimehe sõnul «juhatas keegi preili, kes üsna warakult lauludega walmis saanud». Sadamas olid piirissaarlastel vastas agarad korraldajad, kes külalisi ühiskorterisse juhtisid. Öösel saabusid veel mõned koorid ent suurem osa tuli järgmisel päeval. Tulijaid oli üle Eesti, tuldi nii raudteed mööda, laevade kui ka hobustega.

Laupäeval, 15. juunil kell 5 õhtul algas Peetri kirikus vaimulik kontsert organist J. Aaviku juhatusel ning kell pool 9 õhtul, Tallinna uulitsa spordiväljakul, suur vabaõhu jumalateenistus. See oli mõeldud suurejoonelise manifestatsioonina, kus väikeste osade kaupa jutlustasid vaimulikud Eesti erinevatest paikadest ja kus laulsid kõik laulupeole tulnud koorid.

Pühapäeva, 16. juuni varahommikul toimus kooride peaproov, misjärel kell pool 12 päeval oli Peetri kirikus Händeli oratoorium «Simson». Kell 3 päeval oli Toomeorus (Kassitoomel) aktus, kust rongikäigus mindi Tallinna uulitsa spordiväljale. Seal, kell 4 päeval algas laulupidu.

Laulupeo lava oli ilusal, rohkelt rohelisest ümbritsetud mäenõlvakul. Sinna seati ka kooride lipud lehvima. Publiku jaoks oli paigaldatud 10.000 istekohta, ühes seisukohtadega oli ruumi 15.000 kuulajale.

Kavas oli 14 segakoori ja 4 pasunakoori ettekannet. Avalauluks kõlas koraal «Kiida nüüd Issandat».

1930. aasta juunis, mil Tartus toimus Tartumaa laulupidu, oli kõiki haaranud laulupeo palavik. Esialgu püsis see palavik veel ainult laulupeo büroos, kuid juba keskpäeval, mil kohale hakkasid  jõudma esimesed lauljad, levis ta üle linna, kasvades iga tunniga sedamoodi, kuidas lauljaid juurde saabus.

Ühtekokku oli kooride, mis Tartusse veeteed mööda sõitsid, kohale toomiseks käiku pandud 7 aurulaeva. Esimesena alustaski aurik «Kungla», mis sõitis Võõpsu sadamasse, võttis peale 27. juunil kell 7 hommikul Võõpsu ümbruskonna- ja kell 9 hommikul Piirisaare koorid ning jõudis esimeste lauljatega Tartusse 27. juunil kella 2-3 vahel pärast lõunat. Piirisaare ja Kahkwa kooride lauljaid oli tervitama tulnud üldjuht J. Simm. Tulijatele juhatati kohe korterid kätte ning hakati ettevalmistusi tegema järgmiste vastuvõtuks. Kogu korraldus oli eeskujulik ja kõik sujus tõrgeteta.

Tartu laulupeo eelõhtuks oli peoplats rahvuslike lippude ja roheliste vanikutega nägusaks kujundatud, sissekäigud kaunistatud, Punase Risti telgid, veevaadid joogiveega ja einelauad paigaldatud. Raadiomehed olid ametis mikrofonide ülesseadmisega, telefoni kõnepunktidesse veeti veel viimaseid juhtmeid, korraldajad askeldasid… Siis ometi, ligi pooletunnise hilinemisega algas peo peaproov, mis kestis kuni hämarikuni. Järjest voolas sõiduautodel laulukoore juurde. Tuldi ülevas meeleolus, laulude ning lehvivate lippudega.

Pasunakoori eelproovi peeti näituse aias, kus hra Wirkhaus juhatas nii, et selle vägeva koori helid üle linna kostsid.

Järgmisel päeval, kella poole kahe paiku, hakkasid lauljad politseiplatsile kogunema, et siit ühises rongkäigus laulupeole minna. Rahvamere kohal lehvisid mitmevärvilised seltside lipud. Orkestrihelide saatel liiguti laululava poole. Igalpool piiras rongkäiku kõnniteedele kogunenud rahvahulk, kes pidulistele vaimustunult aplodeerides kaasa elas. Ja oli millest vaimustuda!

Suurem osa naislauljaid oli rahvariietes, kuid ei puudunud ka rahvariietes mehed. Paljud naisterühmad kandsid vormikleite ning lasid pikkadel lahtistel juustel seljal lehvida. Ohtralt kiiduavaldusi jagati setude naiskoorile, kelle liikmed olid end nägusalt riietanud. Erilist rahva poolehoidu näisid võitvat aga Tarvastu koori meesliikmed, kes kandsid pikki musti mulgi kuubesid. Mehed olid pikad ja sirged kui osjad, näost tumepruunid, lai kaabu ning pikk kuub sobis neile hästi. Uhked nägid oma laiade punaste äärtega kübarates välja tuletõrjujatest «muusikandid», samuti rohelistes kaitsevärvi ülikondades kaitseliitlased,   ratsarügemendi punapükstesse riietatud ja päikesest pruunikspõlenud 2. diviisi orkestrandid, kes üldkoorile nagu südame moodustasid. Rohkesti oli näha kooliõpilasi: trefneriste, realiste ja teisi õpilasi. Lippe oli rongikäigus üldse 134, neist 91 Tartu linna ja maakonna omad.

Laululava äärde jõudes asetati kooride lipud laululava külgedele lehvima ning võeti sisse vastavalt häälele oma koht. Laululava ees lehvisid Eesti, Läti, Soome ja Rootsi lipud ning aukohtadel istusid endine Läti presidenti hra Semgals, siis Läti saadik Eestis hra Sarmsch, Eesti saadik Riias hra Wirgo,  N.-Vene saadik hra Raskolnikov ning palju teisi riigi- ja kultuuritegelasi. Eriti sooja vastuvõtu osaliseks sai lauluplatsile ilmuv hra Jaan Tõnisson. Pisut pärast kella kuut jõudis kohale ka minister A. Kerem saadetuna Tartu maavalitsuse esimehe O. Pärlini, linnapea K. Luige ning kolonelleitnant Undi poolt.

Kibedasti askeldas mikrofoni juures «raadio-onu» Felix Moor, kes koju jäänutele raadio kaudu laulpeo käigust teateid edastas. Siin-seal liikusid ka filmioperaatorid ja päevapiltnikud, kes pidulikku sündmust jäädvustasid.

Ja siis  teatasid 8 fanfaari kolmekordse signaaliga, et laulupidu algab…

Meeliülendavalt ning pühalikult kõlasid koraalihelid: «Issand, mu Jumal, Sind tahan ma lauluga kiita…». Paljastati pead ning seisti hardunult püsti. Kaunilt kõlasid üksteise järel laulud ja kord-korralt hakkas vaimustus kasvama.

Teisel peopäeval nõuti juba paljude laulude kordamist, kõlasid pidevad ovatsioonid ja pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks võtsid üldjuhid siiski sõna ja tänasid lauljaid tehtud töö eest, millepeale lauljad lasid kuuldavale müriseva «Elagu!»  

Oli näha, et käes oli lahkumistund, kuid kuidagi ei raatsitud pidu lõpetada — «Laulame veel!» kõlas mitmelt poolt, lehvitati mütse ja rätte, üldjuhid haarati sülle, isegi «raadio-onu» Moori taheti õhku visata, kuid temal läks korda põgeneda. Lõpuks valguti heas meeleolus ja ikka laulud suul, uulitsaile laiali.

 

1935 aasta suvisel laulupeol kastis suur ja üha valjenev vihm ligi 8000 pidulist armutult läbimärjaks, mistõttu pidu ebaõnnestus täielikult.

1. septembril koguneti teist korda, et uuesti pidada Tartumaa kolmas laulupidu. Loomulikult sõitis laulupeole ka Piirissaare koor, mis traditsiooniliselt oli (tõsi küll koos Avinurme kooriga) esimene saabuja.

Pühapäeva hommikul toimus peaproov ning õhtul, kell 17 algas laulupidu.

Kaunites rahvariietes, valgetes- või vormikleitides, vormimütsides lauljad ja pillimehed moodustasid rongkäigu, mis  liikus läbi tuhandetest inimestest moodustatud spaleeride peoplatsile. Jälgijaid rippus treppidel, akendel, rõdudel ja isegi katustel. Ilm oli harukordselt päikesepaisteline ja soe.

Laululaval, haruldaselt ilusas päiksekullas, ilutsesid lisaks rahvuslipule ka 51 koori lipud.

Traadi teel saatsid pidulistele tervitusi nii vägede ülemjuhataja kindral Laidoner, riigikogu esimees Penno, rektor J. Kõpp kui ka Tartu Saksa Meeslaulu selts.

Laulupeo kavas oli seekord hulk uusi laule aga ka rahvalaulude raudvara. Tuju oli kõigil hea ning pidu kogus lõbusa laulu saatel hoogu – oli tunda, et siin lauldakse veel «mered võimsalt mühamaie, lained laiad laksumaie».  Nii ühendsegakooride kui ka meeskooride mürisev laul kõlas õhtuni ning võitis  ligi 7000 kuulaja südame — nad  jagasid iga laulu järel ohtralt kiiduavaldusi ega tahtnud kuidagi lasta lauljatel minna. Lõpetuseks kõlas puhkpilliorkestrite kava.  Siis öeldi õhtuhämaruses lõpusõnad, ausutsavaldused ning kingiti lilli heliloojaile. Korraks satuti veel isegi nii hoogu,  et kõlasid hüüded «Laulame veel!», siis aga tuli ometi nentida, et laulupidu on sedakorda lõpule jõudnud.

 

Laulupidudest kujunes sündmus, millest hiljem alati kirjutasid päevalehed ja millest kõneles raadio nii kodumaal kui ka raja taga. Piirissaare laulukoor oli nii mitmelgi aastal selle suure sündmuse pisike osa.