Ловля и хранение рыбы

Описание

Ловля и хранение рыбы

Использованный материал:

Eesti Rahva Muuseum, Etnograafiline arhiiv, ERM Eap 217 EA 100:1/5-153, записала Moora Aliise „Piirissaare vanemast elu-olust“, 1949. a..

Из воспоминаний Анн Опе (записано в 1949 году).

Kalapüügist Kroonlinna all

Enne kevade tulekut, kevad talvel ehitati võrgud ära ja saadeti võrgud ja toidukraami hobustega viimase tugeva jää ajal Vasknarva ette. Inimesed ise läksid päris viimase jääga, kui see veel vähe kandis jala järgi. Kõik piirissaarlased, kes Kroonlinna all käisid, läksid kõik ühekorraga minema, suurem osa oli eestlasi, kuid oli ka venelasi. Jala mindi Peipsi jääd pidi Serentseni(s. o. Vasknarvani). Kui jää oli veel tugev, läksid otse ja said 2 päevaga kohale. Kui juhtus, et jää läks järsku nõrgaks, tuli minna „Venemaa poolele“, sealt kaldalt on Peipsi sügavam ja sealtpool püsis jää kauemini. Sarnasel korral oli tee pikem ja kestis 3 päeva. Otse tee oli oma 80 versta. Saabastega oli raske minna, tsuvapandi jalga, aga jalad võttis ikkagi villi.

Vasknarva jõudes palgati suur paat tõrovka, kuhu mahtusid kõik inimesed ja võrgud ning muu kraam. Nendesse suurtesse ja sügavatese tõrovkadesse arvab Ann Ope, mahtus mõni 100 inimest sisse. Enne koske aga võeti kõik kraam maha, tõrovka läks tagasi, inimesed ühes kraamiga läksid edasi hobustega Narva jaama. Sealt sõitsid Orenbaumi, (Oranienbaum). Sealt edasi said jälle hobustega kuni Kukusi külla. Sellesse külasse jäeti harilikult nende paadid talveks ja muu kraam. Nii et need paadid millega nad lahel Kroonlinna all kalastasid seisid talvel Kukusi külas. Sealt Kukusi küla alt aeti paat merde ja sõitsid siis Kroonlinna alla. Vahel tuli neil aga selles külas kaua oodata jääminekut. Kukusikülas elasid isurlased kellel olnud alati peod ja nemad seal olles saanud ka „guljatada“, ütles Ann Ope.

Kalapüügi korrast räägib Ann Ope, et ühevene rahvas– 4 inimest, vahel ka 5 inimest – oli venekond. Tavaliselt oli 2 pere rahvas. Ann Ope käis oma isaga ja nende naaber oli jälle oma tütrega. Enamasti oli igas venekonnas vähemalt üks naine. Venekondpüüdis ühiselt kala, igal oli ühepalju võrke, 30 võrku inimese peale, ühiselt parandati võrke, müüdi kogu kalasaak ja jaotati raha ühevõrra kõigi vahel, ühiselt söödi ja valmistati toit ja jagati toidukulud.

Kala püüdsid Kroonlinna all meres. Õhtul viisid võrgu pakid (4) paati ja sõitsid merele ja hakkasid võrke atma(sisse laskma, panema). Võrgud lasti põhja. Öösel magasid merel paadis. Hommikul enne päeva tõusu hakkasid võrke võtma – suistma. Päeva tõusuks oli oma 3 pakki (90 võrku) juba väljas. Saadi ahvenaid, särgi, vimma, ässu („äss“, ütleb Ann Ope, „on öörd seljaga, jämme kala“, Peipsis olnud seda vähe). Kui olnud „päevatõusengu tuul, siis tuli soolast vett, tolle eest kala page, siis sai paljo kala“. Üksvahe on nad saanud kooruskeid. Hommikuti tõmmatud välja vahest ainult 50 kala, mõni hommik aga oli ka, et oma 1000 kala sai. Kala osteti tükiviisi, saja kaupa ja vähem. Soimamehed olid juba merel vastas ja neile müüdi enamasti kalad ära. Soima mehed – pandur paatidega ülesostjad.

Suuremad kalad on kalurid siiski püüdnud kaldale tuua, kus „rasnostsiku“(разнощик) need linna viinud ja paremat kalade eest maksnud kui soimamehed.

Ann Ope ei mäleta kalade hindu, mäletab ainult, et need olid tavaliselt väga odavad ja et soimamehedtegid untsuja võtsid palju vahelt.

Kalapüük oli õnne asi(Ann Ope) „Mõni püüsi küll ilosasti, aga es saa õteviisi“. Alati siis ei olnud ühesugune saak, ega olnud alati kõigil ka ühesugune saak, kuigi püüdsid „ilosasti“.

Võrgu väljavõtmisel võrk võetakse kräätkapeale. Kräätkaon paadi perale üle paadi asetatud kaks ristamisi puud. Kui oli vaikne ilm üks aerude juures, kaks tõmbasid võrke välja ja üks pani neid kräätkale ja raputas kalad välja.

Leena Kriiska, ca 75 aastane, kes ka sündinud ja kasvanud Piirissaares nagu ta isa ja emagi, kes samuti isaga käinud Kroonlinna all kalastamas, ütles, et nemad olnud tavaliselt paadis viiekesi. Vahel olnud nii kõrged lained, et kui paat sattunud kahe laine vahele, siis olnud kahelpool kõrval ainult vesi ja taevas üleval. Siis olnud 2 aerude juures, 2 tõmmanud võrke välja ja üks pannud kräätkale, raputas ja noppis kalu küljest. Aga kui väga suur torm oli, siis olid teised „kõik aerude man“, ainult üks rebis siis ruttu võrke välja.

Tavalise ilmaga, korraliku töö juures nopitakse kalad kõik võrgu küljest ära, kui võrgu paar välja tuleb keeratakse keerdu ja pannakse jälle võrgurõivale pakki – 15 paari, 30 võrku. Randa jõudes võeti pakid selga ja viidi võrgud vaba peale, vabadelekuivama. (Piirissaare murdes vaba ~ vabad, Võrtsjärvel vabe ~ vabed).

Päeva läbi kuivasid võrgud rannas. Õhtul korjatakse sealt jälle, pannakse pakki ja viiakse paati ning sõuti jalle merele atma. Võrkude vabadelt maha võtmise kohta ütles Ann Ope: „Õdangu korjad sälüse päka pääle“, kivid jäid üle käe rippuma.

Kroonlinnas elasid piirissaarlased sarades, magamiseks olid löödud lauadest lavad. Oma riided panivad alla ja pealis riided võtsid üle.

Kahel aastal sügisel enne koju tulekut käis Ann Ope isaga Laadogal kalal. See oli Mihklipäeval, läksid läbi Peterburgi Ladogasse.

„Meie“, ütleb Ann Ope, „ei tunnud kalakohti, olime 3 nädalat, tulime ära, ei saanud saaki suurt midagi. Venelased said sel korral seal palju kalu ja parte“. Teisel sügisel on nad varem läinud Laadogale ja on saanud suuremat saaki, kalu ja vähke. Need olnud suured vähid. Soimamehed on küll vastas olnud, aga pole vähke tahtnud. Nendega pole mõistnud nad midagi teha, visanud maha niisama, lõhkunud teised vaid võrke.

Kroonlinna all olid terve suve paigal. Mõnikord on tulnud jaanipäeval (24.VI) 2-3 nädalaks koju. Koju tulid siis paatidega. Kui oli peri tuul, tulid ruttu. Kolmapäeval hakkasid tulema ja laupäeval vara olid ju kodus. Narva kosest tulid paadid 4 klm. ulatuses hobustega edasi tuua. Käisid siis ikka jaanipäeval Võnnu surnuaia pühal. Läksid jälle paatidega tagasi. Sügisel, kes tahtis paadiga tagasi tulla, tuli ju enne Mihklipäeva Kroonlinna alt tulema. Kes ilma paadita, s. o. paadi maha jättis, kalastas külma tulekuni. Tulid tihti rongiga Pihkva sealt laevaga koju. Kui aga laev enam ei käinud, s. t. vahepeal oli nii külmaks läinud, tulid Tartu ja hakkasid Tartust koju minema, siis oli „vilets koju saada“. Läksid jala Tartust. Ann Ope jutustab ühest niisugusest reisist koju, kui „kate vene rahvas“ nemad ja veel üks venekond naabreid jäid hiljaks koju tulema. Tartust võtnud siis voorimehe, kuna nad tee peal olid kõik haigeks jäänud. Voorimees viinud neid siis Meerapaluni, sealt aga pidanud jala minema, kuna olnud niivõrd sula, et hobusega üle pole juletud sõita. Jää ragisenud jalgade all. Tõtatud siis kiiresti, aga kui nagu Ann Ope ütles, „üle kurgu said, läks ta jo illokesi oma ette“, s. t. üle sügava koha (kurgu) saades polnud jääst labi murdes enam uppumisohtu.

Vahest on nad ka Narva kaudu koju tulnud.

Kroonlinna reisud on sajandi vahetusel ära jäänud.

„See oli“, ütleb Ann Ope oma kaluri põlve kohta, „selge vaevaline elo“. Eriti palju on saanud külmetada talvepüügil. Villane seelik on küll olnud seljas aga pükse ei olnud tüdrukud kunagi jalga pannud, kuigi isa vahel suure külmaga sundinud teda pükse jalga ajama. Tüdrukud mähkinud vahel kõva pakasega rätikud omale ümber põlvede.

Ann Ope plika põlves, siis ca 1885. a. oli tema isal järgmised kalapüünised:

1. võrgud

2. väike kiisa meres suviseks püügiks

3. jämmekiisa meres talviseks

4. raga

5. raga (ra`) tiibadele ehitati lutsunoot

6. resentsad – hõredad latika võrgud.

„Meil“, ütleb Ann Ope, „muid ei olnud, me ei elanud jõukasti. Kes rikkamad olid, neil oli veel teisigi riistu“.

 

Kalapüügist Peipsil

Võrgudolid nakkusvõrgud, samad millega käidi Kroonlinnas. Nendega püüti ka Peipsil.

Samade võrkudega käidu ka koputamas. Koputamas käidi pilliroos ja varedel. Pilliroo seest saadi särgi ja ahvenaid. Kajakad atetiümber, s. t. võrgud lasti sõõrisümber selle koha, kus oli kajakaid. Siis sõideti pilliroog risti-põiki läbi ja kollistati vastu paati. Nii koputati terve päev. Saadi vahel kuni 15 puuda kala päevas. Ka varedepeal koputati. Peipsis on palju kivivaresid järve põhjas. Neid kohti leitakse rannamärkide abiga (samasugune püük varedel ja nende määramine rannamärkide järgi on ka Võrtsjärvel). Kui „märgi järgi ära ajad“, siis katsutakse ridvaga –sost`iga – tasakesi, et kala ära ei põgeneks, kus kivid on. Sost(vene sõnast шост) on suur ritv, mille otsas on raud. Et puu lõhki ei läheks on ridva otsas raudrõngas. Kaasas on kahepeale koputamise juures kaluritel 8 võrku, iga võrk 30 mtr., all servas kivid, üleval 7-8 cm pikkused kasetohust keeratud pullod. Võrgud lastakse praegu Võrtsjärvel varede ümber sisse kolmes kontsentrilises ringis. Alguses väljaspoole kõige suurem võrguring, siis sellest väiksem ja kolmas kõige vaiksem südames. Samuti tehtud ka Piirissaares. Selle pika ridvaga sostiga – katsutigi siis vare kohta, raud kõlksub vastu kivi. Tehakse 2 ringi võrkude kohal ja koputatakse siis ridvaga vare pihta, tõmmatakse võrgud välja ja lastakse uuesti sisse igakord ise varel. Nii koputatakse 10-15 korda päeva jooksul.

Ann Ope poeg kalur J. Ope arvab, et koputamine on tühi mood, ahven tema arvates ei kartvat koputamist (koputati just selle mõttega, et ahven põgeneb varelt eemale ja satub vare ümbere seatud võrku). Kord olnud temal Peipsil väga suur ahvena saak. Saanud 3 ringiga 15000 ahvenat, ca 15 puuda korraga. Kui võrkude väljavõtmine lõppenud hakanud ahvenad uuesti varel mängima.

Kuid nii Võrtsjarve kohalikud kalurid, kui ka sinna tulnud piirissaarlased ikkagi koputavad varedele.

Meres (vene keeles мережа), selle võrk kooti peenemast lõngast. Võrgu lina kõrgus oli rinnuni, all servas olid kivid, peal servas lõstad (lavvokese, mulgu sehen), auguga lauad. Kui lauda ei olnud pandi ka korgid. Suvi-meres oli talvemeresist tihedama silmaline. Talve meresi silma suurus oli „veidim kui kolmesõrmeline“, aga jälle natuke „kahesõrmelisest“ suurem. Talve merest kutsuti ka „jäme kiisa meres“, sellel oli pera taga ja püüti sellega suuri kiisku. Järjelikult oli jäme kiisa meresnoot, pera ja harudega, millega talvel jää alt püüti. Meresega püügil oli merese selts, 10 inimest. Mitu aastat oli „üks kindel selts“. Ühe merese seltsi peale, s. o. 10 inimese peale oli 6 „jäme kiisa merest“. Tavaliselt käidi ühest perest paari kaupa. Paari peale toodi kaasa 1 meres. Hommikul enne püüki „aeti meresid õrnalt piiritsaga kokku“,„õhtul tegime jälle lõngast lahti“, ja igaüks läks oma meresiga koju. S. t. meresid õmmeldi noodaks kokku. Harud tõid igaüks kodunt. Pera oli ühine. Hommikul mindi püügile kelguga, millel oli peal oma meres, võeti ühes ka tuur ja labidas.Viglasidoli seltsi peale 2, need olid kummagi hirsniku käes. Hirsnikke oli 2, kummagi tiiva peal 1 hisnik. Kummagi haru peal oli 3 meest. Saak jaotati võrdselt osavõtjate arvu peale. Ann Ope käis isaga kahekesi, said 2 osa saagist. Hirsnik sai võrdselt teisega tasu „toda oli küllalt“, ütleb Ann Ope, s. t. aitas hirsnikule teistega võrdsest tasust.

Jäässe raiuti imäläpp – sisselaskmise auk, kust meres sisse aeti, sisselaskja oli imäläpümiis. Väiksem augu rida läks sõõris kahelpool kuni suurima väljatõmbamise suitsme-auguni.Loomuse(merese harude vaheline ala) sisse jääle löödi müta-augud. Kui noota hakati välja tõmbama kogusid kõik suitsme augu juurde ja hakkasid noota välja tõmbama. Üks aga läbi müta-aukude lõi mütaga, hirmutas kiisku meresisse. Ann Ope jutustab, et kiisk, kui meres üle läheb, pelgab tolmu ja poeb peaga järve liiva sisse. Kui meres üle läinud, kargab välja ja paneb meresile tagant järele. Mütates hirmutatakse ta siis võrku.

Kõiki auke, mis nooda tõmbamisel jäässe raiuti kutsuti läpp. Nii oli, nagu öeldud, imäläpp ja suitsmeläpp. Vanasti, Ann Ope sõnade järgi, on suitsmeläpi, väljatõmbamise augu nimi olnud antav.

Merest aeti jää alla nagu noota, välja tõmmates raputati teine teisest selise nöörist kinni võttes ja kiisad pudenesid jääle. Suvel tõmmati ka nooda viisi sama talvemeresiga vahel. Siis saadi väiksed siigu ja muud vähemat kala.

Talvine noodapüük, ütleb Ann Ope, oli raske töö. „Ma ka vahesti suistse, ragosi auke, tahtsi kõik tüüd tettü, noore poisiga ragosime võidi, ragomine on rasse tüü, kui jää on paks“.

Suvel oli töö kerge. Suvine kiisameres oli tihedama silmaline. Kui kevadel oli lämmi, said väiksesilmalise meresiga ka kiisku. Väikest kiisamerest pandi suvel sisse paadist kas 1 või kahekesi.

Raga. Ann Ope ütleb, „kui ma noor olin, siis püüdsime ragaga öösiti ihest. Raal oli pera taga (kott ilma pujuseta ja vitsadeta) ja tiivad“. Enne Ann Ope kalal käimist, teiste vanemate jutu järgi teab ta rääkida, et vanasti püütud ragaga öössi ihest(siiga) 3-si ühest paadist. Kui tema algas kalal käimist, siis püüdsid nad neljakesi ühest suuremast paadist öösiti ihest. Üks raga tiiva ots oli siis ankrus. Ankru seadeldis oli puupang, mille põhjas oli rõngas, rõnga küljes rippus nöör ja nööri otsas kivi – see oligi ankruks. Hiljem on Ann Ope käinud ragaga püüdmas 2 paadiga. Väiksemas paadis olnud 2 inimest, suuremas 3-4 inimest. Raga atetakse sisse ringis. Suur paat seisis paigal. Väike paat laseb sisse ja sõuab vööris teise paadi juurde. Väikses paadis olijate käest võetakse nüüd teine tiiva ots ka suurde paati ja hakatakse nüüd ühiselt 5-6 inimesega raga tõmbama.

Kui Ann Ope noor oli oli Piirissaares kombeks, et kõik läksid õhtul öösisele ihese püügile ragaga teatud kohast rannas ühel ajal ja ühe korraga.

„Oli säärane nukk või kotus, kun olid paadid ja raad, kõik pidid minema üten roo veerest kun paagust korraga vatkaga mindi“.

Päeva veeru ajal mindud sinna valmis ja oodatud kuni olid kõik koos. Siis mindud vatkaga.

Kui rand oli kord ühiselt kõrvuti läbi tõmmatud, siis võis igaüks püüda kus tahtis ja kus kala sai ja nii kaua kui püüda tahtis. Mõni püüdis öö otsa. Päeva läbi rand oli vagane „rand hengas“. Kui keegi oleks seal käinud kolistamas, oleks kala ära põgenenud.

Sarnane komme ühiselt kalapüüki alustada öösisel ragaga ihesepüügil kestis Ann Ope ütlemise järgi 1890. aastani. Siis kadus ihese püük ragaga ära ja hakati tarvitama suuri mõrdu. Ann Ope ütleb, et Kroonlinnas on püütud juba tema käikude ajal suurte mõrdadega kala. Esimesena on Piirissaares hakanud suurte mõrdadega kala püüdma Jakob Muutra ja on saanud palju kalu „muudkui vali välja“. „Meie“, ütleb Ann Ope, „püüdsime öö otsa ragaga, saime 10 ihest, väga hea oli kui 20 saime, õige harva õnnestus saada 30-40 ihest ühel ööl. Mõrdadega sai palju rohkem. Alguses, kui mõrrad tulid, pandi nad madalale, pärast sügavale. Siis jäi öösine ragaga püük ära ja hakati püüdma mõrdadega“.

Päris ära ei kadunud raga ometi. Veel 1925-1930 aastal on nad Piirissaares püüdnud ragaga latikaid. Ann Ope mäletab, kuidas 1921. a. paiku olnud head soojad ilmad kevadel. Latik läinud sel suvel Piirissaarest läbi Pihkva järve. Siis on saadud väga palju latikaid. Joh. Ope täiendab ema teateid ja ütleb, et nad on sel korral püüdnud isaga kahekesi ragaga latikaid ja saanud 2 nädala jooksul 120 puuda kala. Latika kilo aga maksnud ainult 3 senti. Ei ole tasunud neid müüa. Selle kahe nädala jooksul on nad kõik need kalad ära kuivatanud. Talvel on nad käinud siis laatadel müümas ja saanud 25 senti kilo`st. Aga kes kalureist sel korral hoolega ei soolanud ega kuivatanudja katsusid toorest kalast lahti saada, pidid muist auku ajama, kuna ei leidnud ostjaid ja kalad läksid halvaks.

Lutsupüügist  kõneledes ütleb Ann Ope, et tema noorpõlves on püütnud lutsu lutsunoodaga. Lutsunooda tiivad olid hõredasilmalisest võrgust. Silmale läks pea käsi sisse ja „peen sõrm veel manu“. Pära oli kotimoodi ilma vitsata ja pujuseta ja tihedama silmaline kui tiivad. „Lutsunoota ei olnud juba siis, kui abiellusin“, ütleb Ann Ope. Ka lutsunoota on asendanud suured mõrrad.

Lutsud koevad kolmekuninga päeval s. o. vana kalendri järgi 6. jaan. (praegu 19 jaan.) Tõnisepäeval, vana kal. järgi  — jaan. on lutsu „keskkudu“. Kolmekuningapäeval ta alustab kudemist. Kui kõige suurem tuisk, siis luts kudeb. Siis püüti lutsu vanasti kas noodaga või õngega. Lutsu õngitseti šorta`ga (lutsumännaga). See on „haraline õng , sõrmused peal“ (AO.). Šortal on kahesõrme jämedune puuvars taga. Sellega tõukab – mulgust– alla ja koputab ise varrele. „Helü“ peab olema mahe, kõigi sõrmustega ei saa“, ütleb Ann Ope.

Joh. Ope seletab helina otstarvet niiviisi, et emaluts kudedes hõõrub end vastu liiva ja sellest tekib teatud heli, mille peale isalutsud ligi tulevad. Samasugust heli peab tema arvates jäljendama ka õngekülge seotud rõngad – sõrmused. J. Ope ütleb oma tähelepanekutest, et kui esimesena saad kätte emalutsu, siis on kindel, et pärast saad 7-8 isa kohe tagant järgi. Koputades varrele, annavad sõrmused heli. Et koputada, peab panema käe vette. Tavaliselt oli käes nahkkinnas, millele pandi õled sisse. Madalamas vees püütakse puuvarrega šortaga, kus aga sügav nagu Sorentse pool (vasknarva pool), seal oli šorta nööri otsas. Kui püüdes tunned, et luts otsa tuleb, peab kohe välja tõmbama „mitte ühte nõksu ei tohi anda tagasi“.

Sarnaseid lutsuõngi „šortasid“ on piirissaarlastele teinud vanasti tsaariajal „Venemaa poolel“ s.t. teiselpool järve elanud vana eestlane sepp Luu külas. Šortaga lutsu püüdmist kutsusid piirissaarlased šortavat.

 

Angerjapüügist

Piirissaarlased eestlased ja venelased on käinud 1920. aastate algul Muhu väinas angerjaid „sosima`s“, s. t. västardega raiumas. Seda on peamiselt tehtud talvel läbi jää. Angerjas läheb talveunne järve- või merepõhja, kaevab ennast liiva nagu look, sabaots ja pea mustendavad väljas. Angerjaid on olnud Muhu väinas nii tohutud hulgad, et mõni võtnud neid 2-3 puuda välja. Sel korral olnud seal nii suur hooaja püük, et jääle tekkinud päris laat, kogunud püüdjaid, ostjaid ja kaubamüüjaid, kes püüdjatele ja ostjatele müünud saia, kompvekke ja muud. See raiumine hävitanud aga asjata tohutult angerjaid. Palju on raiutud neid vigaseks, mida pole kätte saadud. Kevadel on meri randa välja uhtunud heinakaarte viisi lõpnud angerjaid. Selle peale olevatki massiline angerjas Muhu väinast kadunud. See kestnud paar talvet sarnane raiumine ja siis keelatud ära.

Piirissaarlased on käinud angerjaid püüdmas ka Matsalu lahel luhamõrdadega.

 

Kala säilitamisest

Kala säilitamise kohta ütleb Ann Ope, et tema noorpõlves säilitati kala ainult kuivatatult. Enne kuivatamist hoitakse kala soolas. Enne soola panemist kala puhastatakse soomusest, võetakse sisikond välja ja lõigatakse mitte kõhu alt vaid seljast lõhki. Kui on suur paksu seljaga kala lõigatakse sinnapoole, kus selgroog jääb, sooned sisse ja raputakse sinna sisse soola. Kui on pilvealused ilmad, et kala ruttu ei kuiva, tuleb panna rohkem soola ja hoida kauem soolas. Kala pannakse soola seljad, s. o. naha pool ülespoole. Ainult ahvenad, millel ei saadud soomust ära, kui järvelt tulles väga ära kuivasid, laoti tünni kõhupool ülespoole, kuna soomus soola läbi ei võta. Soojal ajal ilusate päikese paisteliste ilmadega lastakse kala soolas olla pool päeva ja ühe öö, külmemal ajal ja vilu, varjuliste ilmadega öö ja päev. Siis võetakse kala välja ja pannakse kuivama. Ka praegu toimitakse nii mõnda kala vähesel arvul karsis kuivatades. Vanasti on Piirissaares kala kuivatatud mitmet moodi. Pandi 2-3 kala ühtekokku „langa otsa“. Suuri havisid ja lutse kuivatati ridva küljes. Havidel ja lutsudel torgati ritv peast läbi ja kuivatati niiviisi. Väikseid kalu on kuivatatud arate`l. Arateon võrgust tehtud raam, nelja otsa all toed, peale tõmmatatakse ka võrk, et linnud ega kassid kalu kätte ei saaks.

Pilt tekstiga

Ann Ope selgitas võrdlevalt selle nimetust, et nende külas kutsutud nagu öeldud arraitja arate, aga 10 klm. üle järve kutsutud seda kala krõksja lisas juurde: „igän külän oma kiil, igan peren oma taar“. Vanasti nagu nüüdki pandi kalu kuivama ka karssidesse (foto 10).

Pildid tekstiga

Väiksemad kalad saavad valmis 3 päevaga, suuremad tahavad kuivada kauemini. Kala peab panema kuivama ikka ilusa päikesepaistelise ilmaga, et kohe esimesel päeval tõmbaksid kuivaks, muidu lähevad libedaks, haisema ega kõlba enam süüa. Kui kala on kuivatatud siis kas küpsetati ta ahjus üle või pandi tünni.

Pärast leivaküpsetamist pandi niisugust kuivatatud kala veel ahju. Pidi olema paras jagu kuumust, et kalad saaksid parajad muredad. Kui oli vähe sooja, said vintsked, kui liialt sooja põlesid jälle liiga ära. Parajalt küpsetatud kala oli värskelt väga hea süüa. Neid koguti küpsetatult kotti ja pandi tagavaraks puu külge rippuma. Seistes muidugi ei olnud nad enam nii head „nagu kõik asi, mis vanaks läeb“, ütles Ann Ope.

Kuivatatud kala hoiti ka tünnides. Kui arvati, et küllalt pole soolased, raputati veel soola neile vahele. Kuivatatud kalad laoti tünni jällegi nahapooled ülespoole, tihedasti tünn täis, siis pandi vajutus peale ja kõvasti kaanega kinni. Tünn pidi olema tihe ja kõva, et tolm sisse ei pääseks. Tünn pidi seisma puutumata „kalad tahtva seda“ et kui paned „sis ära enam putu“. Kui puudutad lähevad musti kibenaid täis. Tünni lahti võttes, tuli see ka ruttu ära tarvitada. Sarnast kuivatatud soolast kala, mis hoiti tünnides kutsuti silkikalaks.

Piirissaares hakati hiljem, ca 1905.a. (Ann Ope: “ma olli sis jo üts aastat 30-35“) kalu saunades soojaga kuivatama.

Silkikalaks tehti kõiki kalu – latikaid, ahvenaid, kohasid, harisid, lutse, särge jne.

Piirissaarlased on „viimasel ajal“ (s. o. enne teist maailmasõda umbes) hakkanud soolama ka ihest, siiga, mida Ann Ope ütleb tema noorpõlves ei tehtud. Piirissaarel elavad piirivalvurid on soolanud ihest ja neilt, ütleb Ann Ope, on ka nemad õppinud.

 

Kalade rahvapärastest nimetustest

Kalade rahvapärastest nimetustest piirissaarlaste seast olgu esitatud järgmised deminutiivsed nimetused:

havve nõgel

latika lips

ahvena kõll

ahvena moks

lutsu pulk

sudaku junn

ihese tsänk– keskmise kohta

ihese salak ja näät – suurema kohta

Saagi kohta tarvitatakse ka kala deminutiivset nimetust, kui saak vähene. Näiteks saad saagiks ainult paar haugi öeldakse „sain paar havvenõgla“, see ei tähenda sel korral, et need havid ise tarvitsesid olla just väga väiksed, vaid kala deminutiivne nimetus tähendab sel korral kogu saagi vähesust.

Kalastusega seotud vanadest uskumustest

Kalastusega seotud vanadest rahva uskumustest Ann Ope palju ei teadnud. Kui esimest korda püügi hooajal järvele mindi ja naine tühjade pangidega vastu tuli, pöörasid mõned kohe tagasi ega läinudki kalale. Ei tasunud minna, siis õnne ei olnud. See esimene vastutulek mõjus tervele selle hooaja kalapüügile. Teistkordsel järvele minekul enam seda vastutulekut nii ei kardetud. Aga esimest korda oli see väga tähtis. Kehva kalasaagi korral kuuldi öeldavat: „Näe, eks ta tuli tühjade pangidega vastu, ette juba teada, et ei saa  midagi“.

Kui esimest korda kalale mindi, tehti tuli ukse kõrvale ja naine hüppas sellest üle.

Opede naaber Piirissaares kartnud kaemist. Kui hommikul toast välja tuli, keeras palitu siilud ülesse vöö vahele, siis kuri silm ei pidanud mõjuma.