Tulekahjud

Tulekahjud

  • Kirjeldus

Toote kirjeldus

Tulekahjud saarel

 

Sadu aastaid on Peipsi lained Piirissaare kaldaid väljaspoolt uhtnud. Sama kaua on saare sisemaal elanikke kimbutanud tulekahjud.

1848. aasta 28. mail toimus Peipuse järves, Perisare saarel, Meschi külas nii suur tulekahju, et 72-st talust, mis selle küla moodustasid, jäi terveks vaid 8, kõik ülejäänud hävisid tules täielikult, mistõttu selle küla elanikud pidid varjupaika otsima Meschi ümbruskonnas asuvast Sankt Peterburgi kubermangust, Gdovi maakonnas, Šalatski külas. Kuna Meschi elanikud leidsid Šalatski külas vaid ajutist varjupaika, saadeti palvekirjad nii Liivimaa kubernerile, Riia sõjakubernerile kui ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkubernerile, kellede nõudmiste põhjal andiski valitsus Kastre mõisale korralduse aidata kannatanute saatust kergendada. Nii saidki mõned perekonnad ulualust Kastre mõisahoonetes.  Kastre mõisaomanik, endine kaardiväelane porutšik fon Lingardt toetas puupaljaks põlenuid olukorra kergendamiseks mitte ainult toiduga, vaid lubas oma metsamaadelt langetada uute elumajade ehitamiseks vajamineva hulga puid, lisaks vabastas nad kahe aasta obroki maksmisest. Osa inimesi jäi edasi elama tulekahjus terveks jäänud hoonetesse. Nelikümmend põlengus kannatada saanud Mesci küla perekonda leidis ulualust naaberkülast Šalatskist, enamasti sugulaste juures.

1909. aasta oktoobris olevat samuti tulekahju olnud, mille üksikasju paraku teada pole, kõigest ühe ammuse vana piirisaarlase sõnad, kes meenutas seda 1921. aasta tulekahju ajal.

1911. aasta 6. juuni öösel pääses Piirisaare külas teadmata põhjusel tuli lahti, mis kange tuulega nii laiali lagunes, et 8 elumaja ühes kõrvaliste hoonetega tuleroaks saivad. Kahju oli pääle kahe tuhande rubla suur, millest umbes tuhat rbl. Tulekinnituse seltside kanda jäi. 

1921. aastal oli Piirisaarel umbes 1500 elanikku, neist ligikaudu 730 elas Piirisaare külas ehk Mežas (Межа). Küla oli Piirisaares asuvast kolmest külast kõige jõukam, siin asusid saare paremad, suuremad rikkaliku sisseseadega majad, kus elasid peaasjalikult vene kaupmehed ja kalurid.

131 majas, millest 43 oli koduks eestlastele, sai peavarju ligi 150 perekonda.

1921. aasta 4. oktoobri õhtul, kella poole 9 ajal lahvatasid leegid esimesest, järve kaldal küla ääres, põhjapoolses sopis asuvast Truutsi majast. Et järve poolt puhus kange tormiline tuul, levis tuli nii suure kiirusega alla tuule olevast ühest õlgkatusega majast teise, et umbes kella 10 paiku juba 20-30 maja leekides seisis.  Niipea kui tuld märgati, asusid küla tuletõrjujad pritsiga tööle, kaitstes järgmist maja, et tule levikule piiri panna. Kuid marutuul kandis põleva maja katuselt tuletunglaid üle küla: pea süttisid majad siin ja seal. Küla põles mitmes kohast korraga ning tunni aja jooksul oli kogu 5-uulitsaline piirkond üleni tules. Tulekeerus et saadud enam millegist aru ja päästa ei õnnestunud õieti midagi, sest riided, talveks kogutud toiduained ja muud mis majadest välja kanti, jäid varsti uue tule piirkonda. Meeleheites tassiti asju vastu tuult järve kaldale, kuid tormi tõttu tõusis vesi ja röövis sellegi, mis tulest päästetud. Enamus loomi õnnestus päästa, ehkki umbes 20 siga ka tuleroaks läks, sest neid raske põlevast majast välja oli tuua ning mõned hullunud end väljas posti küljest lahti kiskusid ja tulle tagasi jooksid. Tulekahju, mille kuma õhuteed mööda 50 versta kaugusel asuvasse Tartussegi ära paistis, möllas kuni kella 12 öösel ning hakkas siis tasapisi raugema, kustudes alles kell 4 hommikul – lihtsalt ei olnud enam midagi põleda. Hommikul avanes ahastama panevalt masendav vaatepilt – 89 elumaja ühes kõigi kõrvaliste hoonetega oli tuhaks saanud, neist 24 eestlaste oma. Inimohvreid ei olnud, kuid ligi 100 perekonda, 430 inimest oli peavarjuta jäänud.  Alles oli jäänud umbes 40 elumaja küla põhjapoolses osas, kuhu tuul tuld ei viinud. Need järve kaldal asunud väikesed kehvad majakesed, kus ruumi vähe, katused jooksid läbi ja aknad ei pidanud tuult, said nüüd kui mesipuud täis kiilutud (mõnes majas tuli 13 kantjala (1, 08 m³) peale 26 inimest), sest sinna mahutati esialgu kõik peavarjutud. Osa õnnetuid leidis peavarju ka läheduses olevas Saare külas, umbes 1 verst külast eemal, metsa taga. Kuid see oli vaid ajutine, sest terveks talveks nad sinna ometi jääda ei võinud, aga ära sõita ja mujale asuda ka ei tahetud, sest kalurid armastasid oma kodu ja ei tundnud eriti mingisugust muud tööd. Kui umbes 30 perekonnal veel mingisugunegi varandus õnnetusest järele jäi, siis umbes 50 perekonda oli puupaljaks põlenud ja ilma mingisuguste elamise võimalusteta, sest kahjutuli käis üle saarekese niisuguse hooga, et päästa ei suudetud ei võrgumajades olevaid kalapüüniseid ega isegi kalapaate. Kõik hävines: hooned, püünised, muu vallasvarara, riided, toit ja talvine peavari. Kõikmis kogutud hoolsa tööga ja varaks pandud mustade päevade jaoks, oli üleöö kadunud. Põlengu läbi saadud kahju oli mõõtmatu. Ära põlenud oli surnuaed –  paik, mis inimestele püha on. Ristid, kus all puhkasid armsamad inimesed, olid tuhaks saanud. Kogu surnuaed nägi välja kui õudne kõrb. Hävinud olid kõik suuremad ehitused: koolimaja (millega 150 kooliõpilasel kooliskäimise võimalus võetud), kauplused, kõrts, sõjaväe hooned (seal hulgas kordoni ruumid), õigeusu kirik, milles rippunud umbes 50 puudaline vaskkell oli samuti täiesti ära sulanud… Alles on jäänud Eesti koolimaja, luterlik ja vanausuliste kirik. Paljud piirisaarlased olid kodust ära tööl ja ei teadnudki veel õnnetusest. Kes aga kuulda sai, sõitis esimesel võimalusel koju, süda täis põletavat hirmu: mis on saanud omastest, lastest… Igal pool liikusid murest murtud inimesed – vanemad otsisid ja leidsid oma lapsi ja lapsed vanemaid. Vana piirisaarlane kõneles, et 12 aastat tagasi temal just samal kuupäeval maja maha põlenud. Koheselt sõitsid õnnetusekohale ka kohtu-uurija, kaks Tartu maakonnapolitsei rajooniülemat ja viis kriminaalametnikku. Teostati ülevaatus (viide toimikule), kuulati üle tunnistajad (viide protokollile) ja pandi kirja kannatanud (siia võib panna lingi aadressi, mis avab kannatanute nimekirja). Kahekümne ühe eestlastest perekondade toitjate nimed olid: Hendrik Kolga, Juhan Sawik, Gustaw Kunmann, August Padar, Jakob Truuts, Jaan Truuts, Karl Sakk, Dawid Kaior, Peeter Hansu p. Truuts, Peeter Jaani p. Truuts, Jaan Hoppe-Karila, Eduard Zirna, endine Tartu linnapea abi Lehmann, Johannes Kunmann, Wiido Klimbek, Els Kunmann, Liisa Märtson, Joosep Truuts, Joosep Kriisk, Miili Truuts ja Joosep Hoppe. Kõige suuremad kahjusaajad olid juba oma hoonete ja inventaari väärtuse järele kahtlemata Leshkin ja Grischakovid, J. Lehmann, samuti tuntud Piirisaare kaupmees Jakob Gorelow ning Bulkin. Kuna mul mingeid konkreetseid nimekirju ei ole, siis siin, Pavel, tuleb sul endal kord majja lüüa! (need nimed pärinevad vaid erinevatest ajaleheartiklitest). Selgus, et tuli sai alguse 4. oktoobril õhtul kella 20.30 ajal Truutsi majast korstna juurest lae pealt truubist. Truup oli lae lauast osadega konksahjuga ühenduses. Vajumise tagajärjel olid truupi aja jooksul praod tekkinud, mis tuld välja lasksid. Õhtusöögi valmistamise ajal süttisid lauad kergesti ja varsti seisis kuiva pilpakatusega puumaja leekides, seda enam, et korstna läheduses lael heinad olid. Põhjuseid, miks tuli nii kiirelt ja võimsalt levis oli mitu. Esiteks on Vene külade süsteem juba selline, et õlg- või laastkatusega majad tihedalt koos seisavad, peaaegu räästas räästas (Pavel, siin ei ole trükiviga – peabki olema 2 korda „räästas räästas“- see tähendab, et „üks räästas on vastu teist räästast“!)   kinni. Teiseks oli torm niivõrd vali, et ühest majast suured põlevad tükid ka teise ja kolmandagi maja katusele langesid, mis omakorda, juba kuum olles kohe lõkkele lõi.  Kolmandaks oli tuli väga suure ulatusega. Külast läbikäik oli tule poolt suletud. Kaevud said tühjaks, kuna lõdvised järve ei ulatanud. Samuti ei olnud tuletõrjujad oma kohtadel. Igaüks, kellel omal maja põles, jooksis sinna ja katsus seal päästa, mis võimalik. Kuid asjade päästmine oli raske, sest ümberringi möllas tulemeri, katsu et ise välja saad, mis siin rääkida varanduse päästmisest. Üleüldist kahjusummat arvati enam kui 50 miljoni marga peale. Ehkki Tartu maakonnavalitsuse päralt olev koolimaja oli kindlustatud 215.000 marga peale, oli suurem osa elumaju kindlustamata või kindlustatud nii väikeste summade eest (kuni 50.000 marka), et uue ehituse peale ei võinud keegi mõeldagi. Kiiresti moodustati Piirisaarel, maakonnavalitsuse esindaja juuresolekul, kohalikest elanikest 12-liikmeline komitee. Komiteesse valiti 7 liiget, kes olid põlengus materiaalsed kahjukannatajad ja  5 liiget, kes põlengust materiaalset kahju kannatamata pääsesid. Juhatajaks valiti J. Savik, sekretäriks Märtson. Komitee ülesandeks oli abiandmist organiseerida ja toetussummasid väljajagada. Sama komitee saatis ka Vabariigi Valitsusele abisaamiseks palvekirja, milles kirjeldas Piirisaare suurt häda ja puudust. Lisaks avaldati ajalehes Postimees alljärgnev üleskutse kõigile: “Üleskutse. Iga Vabariigi kodanik teab, kui kallis on peavari, kuhu tormituule ajal pead võib varjule panna. Kuidas on lugu sellepoolest Piirisaares, kus 89 perekonda ilma peavarjuta jäänud, samuti puuduvad igasugused söögiained, riided, jalanõud ja tööstusabinõud. Tõesti, kes seda häda oma silmaga näeb, selle süda peab sees tuksuma. Sellepärast koputame iga kodaniku südametunnistuse ukse pihta. Rutake abiga, sest siin on häda suur. Andeid võtab vastu Piirisaare abiandmise korraldamise komitee Piirisaares, kes maakonnavalitsuse tunnistustega on varustatud.Abiandmise korraldamise komitee juhataja J.Savik Sekretär Märtson. Piirisaares, 11. X. 1921. a. . P.S. Palutakse ka teisi lehti sellele üleskutsele ruumi anda.” Loomulikult kirjutasid Piirisaare suurest tuleõnnetusest kõik teisedki suuremad vabariigi ajalehed.  Pidevalt ilmusid erinevates väljaannetes üleskutsed ühendada jõud ning anda ruttu ja mõjusalt abi õnnetutele. Alatasa hakkasid ajalehed avaldama kuulutusi, kus kutsuti linlasi kõneõhtutele, loengutele ja piduõhtutele, mille tulud „Piirisaare elanikkude toetuseks“ lubati. Korraldati korjandusi ja toodi nädalast-nädalasse ära Piirisaare tuleõnnetuse heaks juba annetanute nimed. Kiiresti reageeris üleskutsele Tartu kaupmees Koslov, kes juba esimese laevaga saarele 50 puuda valmisleiba saatis. Eesti Punase Risti peavalitsus läkitas abiekspeditsiooniga Piirisaarde suurema saadetise sooja pesu (umbes 300 inimese jaoks), riideid, saapaid, arstirohte, sidemeid, teed, suhkrut, kakaod, kondenseeritud piima, biskviiti jne. – Saadetuse väärtus umbes 268.000 mrk.  Asjadega ühes sõitis üks Punase Risti ametnik, velsker ja halastaja õde, kes mõneks päevaks Piirisaarde jäid ja abiandmise punkti avasid. Hiljem toimus ka teine Eesti Punase Risti abiekspeditsioon, mille käigus toimetati saarele enamasti riideid ja jalanõusid, mis Tallinna elanikud, eriti linna tütarlaste kommertskooli õpilased kokku korjasid. Taaskord viidi kondenseeritud piima, biskviite, ravimeid ja 20.000 mrk rahas.  Piirisaarele ja tagasi sõiduks andis a/s „Tartu Küttevedu“ tasuta oma laeva. Lisaks Eesti Punasele Ristile saabus Piirisaare lastele abi ka Ameerika Punaselt Ristilt ning Inglise seltsilt „Hoia Lapsi“. Saadeti rasva, seepi, kakaod, riisipudingut, piima ja riideid umbes 480 lapse tarvis. Maakonnavalitsus määras 60.000 mrk tuleõnnetute toetamiseks ja saatis hädasolijaile vilja. Samuti läks Tartu Maavalitsuse poolt teele abipalve Vabariigi Valitsusele, et see  8.500.000 marka abiraha määraks. Palve lükkas valitsus küll tagasi, kuid saatis omaltpoolt siiski abivajajatele 150 komplekti üliriideid, kõrge säärega kummisaapaid, küttepuid ja petrooliumi. Pisemaid korjandusi, peamiselt koolilaste ja naisliikumiste initsiatiivil, organiseeriti nii siin kui seal. Ka ajaleht „Postimees” avas annetuste vastuvõtmise, mis ligi 20.000 marka sisse tõi.Ometi edenes abi muretsemine visalt. Tuleõnnetusega tutvumise eesmärgil sõitsid saarele nii siseministeeriumi esindaja, abiandmise komitee esindaja, uurijad, ajakirjanikud jpt. Alljärgnev on  ajalehe Kaja ajakirjaniku üksikasjalik saare elu kirjeldus: “Saare ja Piirisaare küla vahel on mõnisada sülda liivaseljandikku ja siis algab Piirisaare küla, kuna lõunapool küljes, all soo peal, tindikala kuivatamise ahjude rägastik silma paistab. Kaugelt näed juba tuleõnnetuse hirmsaid jälgi – äratallatud surnuaed ühes Vene kiriku varemetega. Kiriku aia väravast välja astudes avaneb lõpmata kurb pilt – üle üheksakümne maja varemed seisavad silmi ees! Siin-seal ainult ahjud ja korstnad tunnistuseks endisest eluasemest, paljudest majadest on ainult alusmüürid järele jäänud. Lähemal vaatlusel selgub kohe, et see ärapõlenud osa kõige ilusam ja rikkam tervest Piirisaarest oli. Siin oli kahe- ja ühekordseid telliskivi majasid, kus inimesed juba mitu põlve jõukatena elanud. Siin olid kaupmees Leshkinil suured toredad majad, siin ilus koolimaja jne. Pealt näha rahulikkudena, seisavad üksikud inimesed maja varemetel, kas otsides midagi, või telltskive prügi alt välja kiskudes ja neid hunnikusse ladudes, ehk ainult mõttes vähe peatades ja jälle edasi sammudes. Seal seisab kaupmees Leshkin oma poe ees, millest seinad, mis paksust telliskivist ehitatud, üles jäänud. Meie sammume tema poole; ta on tänulik, et Eesti rahvas ja valitsus pole neid unustanud, ning peab aru, kuidas maja jälle katuse alla viia – isegi ärapõlenud katuse plekist arvab veel asja saavat. Keegi on aga juba mahapõlenud katuse asemele laudadest uue peale teinud ja plekktoru ots saatis aknast suitsu laia maailma. Ühte võlvitud keldrisse ehitatakse ahju, sest et pealmist korda pole, kui aga ajutiseltki peavarju saaks!Maja, kus tuli lahti oli puhkenud, oli puust ja kaunis uus. Maja seinad on enamasti tulest puutumata jäänud, sest et pritsid siin pea tule lämmatasid, samuti ka vastas olema maja juures, kus juba katuski läbi oli põlenud ja heinad lae peal tuld olid võtnud. Vaikse ilmaga oleks tuli ainult väikse ohvriga leppima pidanud. Et aga tuul väga vali oli, siis pildus tuul põlevaid puutükke ja sädemeid kõik küla täis, nii et järgmine tuldvõtnud maja koguni kaugel, teinepool külaservas asus. Ja nii hakkasid nad kõik üksteise järel põlema, üksv, teine hiljem kuni suurest külast ainult varemed järele jäid. Kogukahju arvatakse 50 miljoni peale. Tuleroaks said ka paljudel kalapüügi mõrrad, sead ja elumajakraam, nii et paljud inimesed puupaljaks jäid. Rahvas, kes siin väga usklik, peab õnnetust Jumala nuhtlemiseks, kuid siin lähevad arvamised lahku, miks just Jumal neid karistada tahtis. Ühed peavad põhjuseks seda, et saare peal viimasel ajal tantsupidusid hakatud korraldama. Teised näevab põhjust selles, nagu kaupmees Leshkin arvas, et saare elanikud pole riigivalitsusest küllalt lugu pidanud. Olgu lugu esimese põhjusega kuidas on, kuid teises suhtes on saare elanikkude vaade palju muutunud, sest saadik, kui esimesed abisaadetised kohale jõudsid. Varemetest üle sammudes, läheme läbi Piirisaare küla kitsaste tänavate, pea küla lõpuni, kus rikkama piirisaarlase juures peatama jääme. Siin saadavad ka komisjoni liikmed öö mööda, kuna meie, ajakirjanduse esitajad, teisal öökorteri leiame. Maja,kus meie peatasime, oli väljastpoolt värvitud, nii nagu neid alevites ja linna agulites sagedasti näha. Piirisaare eluruumid on kaunis puhtad, puhtamad, kui seda taludes olen harjunud nägema, liiategi kuna nüüd ruumid ülearu kraami ja inimestega täidetud on. Kolmes-neljas majas, kus sees käisin, leidsin isegi harmoniumi eest. Üleüldiselt paistab, et siin kaunis jõukalt elatakse. Pea ülespidamise allikas elanikkudele on kalapüük ja sibulakasvatamine. Viimane amet jäetakse peaasjalikult naiste hooleks, kuna mehed kalupüüavad. Tuleõnnetuse puhul on ka palju sibulaid tules ära kõrbenud, sest et tagavarad aitadesse olid kogutud. Vist selle tõttu on ka sibula hinnadki turul kerkinud. Olgugi, et saare rahwas enamasti kõik kalurid on, ei püüa iga mees kõiki seltsi kalu. ühed püüavad ainult-tintisid, teised latikaid ja havisid jne. Iseäranis tulutoov on vanasti tindikala püük ja suitsutamine olnud. Teekonnast mähe puhates, läksime õhtul kella 6 aegu tuleõnnetute koosolekule, mis komisjoni poolt Eesti koolimajasse kokku oli kutsutud. Rahvast oli kitsas ja vana klassituba puupüsti täis, paljud pidid akna tagant kuulamisega leppima. Koosolek oli kokkukutsutud selleks, et tuleõnnetute soovisid ja ettepanekuid kuulda saada ja ka teisest küljest, et neid tntmustada sellega, mis nende heaks seni on tehtud ja veel teha kavatsetakse. Koosolekul võttis esimesena sõna siseministeriumi esitaja hra. Sooman, kes omas kõnes tähendas, et valitsus tuleõnnetute seisukorda igatpidi püüab parandada ja neile abiks olla. Tartu maakonnavalitsuse esimees hra Ritves tutvustas koosolijaid sellega, mis nende heaks maakonnavalitsus seni ettevõtnud. Siseministeriumi esitaja pidas oma kõne Eesti keeles, kuna läbirääkimised Wene keeles peeti, sest et suurem osa tuleõnnetutest on venelased, kuna eestlased siin kõik ka Wene teelt kõnelevad. Läbirääkimistel harutati, kui palju kütte- ja ehituspuid tarvis läheb ja kust neid tuleõnnetutele kõige kergemini oleks kättesaadaval, sest saare peal metsa ei ole, peale mõne üksiku puu. Koosolijad kurtsid arsti puuduse üle saarel. Enne asunud siin sõjaväe arst, kuid see olla ka nüüd ära läinud, nii et haiged tulevat Tartu saata, ehk Tartust arst kohale kutsuda, mis aga liig kalliks läheb, kõnelemata sellest, et sarnasel puhul, tihti arstiabi koguni hiljaks võib jääda. Järgmisel päeval, teisipäeval, peeti kohaliku komitee ja komisjoni vaheline koosolek ära, kus siis toetus, mis tuleõnnetutele abiandmiseks tarvis läheks, kindlaks määrati. Siin jõuti otsusele, et esimeses järjekorras tuleks peale igapäevase leiva tuleõnnetutele võrgulõnga muretseda, et nad ise saaks oma seisukorda kalapüügiga kindlustada. Selleks arvati 1000 naela võrgulõnga tarvis  minevat, millest 2500 võrgu tegemiseks jätkuks. Võrgud  koeks igamees ise valmis. Peale selle läheks umbes 100 sinelit, sama palju kalameeste kindaid ja saapaid tarvis, sest et paljudel kõik varandu tulle jäi ja neil võimatn on kalapüügile minna. Komitee tutvustas koosolijaid ka senise abisaamisega ja jaotusega.Õige palju on Tartu maakonnavalitsuse poolt annetud. Iseäranis tänulikud on tuleõnnetud Tartu kaupmehe Hartmanni ja võnnu õpetaja Treumanni suuremate annetuste eest. Kuigi saare rahvas majandusliselt enne kohutavat tulekahju kaunis jõukal järjel asus, siis ei või seda hariduslise jõukuse kohta mitte öelda. Kõige selgemini pildistab hariduse suhtes seisukorda, et terve saare 1500 elaniku kohta ainult üks ajaleht käia ja seegi ainult meeskooliõpetajale, kuna kolm naiskooliõpetajat ajalehte üleüldse ei lugevat. Et siin välisilmast täitsa lahus elatakse, on selge, kuna ainult üksikud kaupmehed ja ärimehed suhteid välisilmaga peavad, mis neile ka väga soodne, sest välisturu hinnad ei saa rahvale nii pea teatavaks. Ka raamatuid pole jõukamates majadeski näha, väljaarvatud mõned pühakirja raamatud, mis kusagil tolmu all vedelevad. Seltsidest ja ühisustest ei tea siin keegi midagi. Enne tuleõnnetust olivad nooremad inimesed katsunud pidusid pidada ja näidendisi ettekanda, kuid nüüd näeb osa rahvast ka selles karistamisväärilist pattu. Saare peal arvatakse praegu 200 kooliealise lapse ümber olevat, kuid kuna koolimaja maha põles, peab üks osa lapsi ilma koolihariduseta jääma, kui koolimaja kiiresti ülesehitada ei suudeta. Saare elanikul tundub raskena ka asjaajamine vallavalitsuses, sest et Piirisaar, mis Kastre-Võnnu valla alla kuulub, on vallamajast 36 versta eemal. Nii tuleb saare elanikul enne 36 versta ärakäia, osa laevaga ja osa jalgsi, et maksusid maksta, või tunnistusi saada, ehk kui vallavalitsuse poolt määratud kohustust täita tuleb.Et saare elanikude seisukorda kergendada, on Tartu maakonnavalitsusel kavatsus, asja nii korraldada, et vallavanema abi alati saare elanikkude seast valitaks, kuna sekretäri abi saare peal elaks ja asju õiendaks nii, et elanikkudel vähemate asjade pärast ei pruugiks alati kaugele vallamajasse minna. Igatahes toob sarnane uuendus saarlastele palju kergendust. Halb on ka see asjaolu, et Piirisaare ja maisemaa vahel telefoni ei ole. Teisipäeval, kella 12 ajal ilmus “reidile” mootorlaev „Erilane”, ja peale lõunat algas tagasisõit. Suure tuule tõttu oli järv kaunis rahutu ja „Erilane” kiikus kaunisti… Kuid siiski jõudsime hilja õhtuks Tartu tagasi, olgugi, et laev vahest põhja kinni jäi ja nii mõndagi kivi Emajõe põhjast lahti kangutada katsus”.

Novembri lõpuks oli siseministeeriumis Piirisaare tuleõnnetutele abiandmise asjus seaduse eelnõu välja töötatud:

§ 1. Piirisaare tuleõnnetud võivad ärapõlenud hoonete ülesehitamiseks laenu saada kuni 10 a. peale 6 prots. eest aastas. Selleks otstarbeks avatakse Tartu maakannavalitsusele 3 miljoni marka krediiti rahaministeeriumi 1921. a. eelarves ettenähtud asunikkude inventari muretsemise laenu krediidist.

§ 2. Piirisaare tuleõnnetud võivad riigi metsadest taksihindadega metsamaterjali saada uute majade ehitamiseks laenuna kuni 15 a. peale, kusjuures 2 esimese aasta jooksul käesoleva seaduse väljakuulutamise päevast arvates protsenta ei võeta, kuna 3. aasta peale 4 prots. laenu materjali väärtusest arvatakse.

§ 3. Lähemad määrused rahalise laenusumma suurise ja laenatava metsamaterjali hulga kui ka nende laenude väljaandmise ja tagasimaksmise korra kohta töötab välja tööhoolekandemi-nisteerium kokku leppides põllutööministeeriumiga.

§ 4. Tööhoolekandemiuisteeriumile lubatakse 300.000 marka erakorralist krediiti kalapüügiriistade muretsemiseks Piirisaare tuleõnnetutele tasuta väljajagamiseks”. Määrus sätestas, et krediidisummast antakse igale tuleõnnetule maja ehitamiseks kuni 30.000 marka laenu, kusjuures laenu ei maksta mitte rahas ette välja, vaid tasutakse tsekkidega hoonete ehituse kulud. Metsamaterjali anti tuleõnnetutele põllutööministeeriumi poolt Tartu maakonnavalitsuse arvel. 1922.aasta veebruaris algaski Ahja metskonnas 10 tuhande valitsuse poolt lubatud puu kättemõõtmine.  Tallinna linnavalitsuse ettepanekul otsustas teedeministeerium igasugust kraami mis Piirisaare tuleõnnetutele määratud, raudteel maksuta vedada. Piirisaare küla ülesehitamine oli alguse saanud…

1928. aasta 8. juuli öösel umbes kell pool 12 hävitas tuli Piirisaare 4-klassilise eesti algkoolimaja, selle kõrval asuva elumaja ja kõrvalhooned koos kõige seesoleva inventaariga täielikult. Kõrvalolevast hoonest suutis majaperenaine lastega suure vaevaga läbi tule pääseda. Koolimaja oli puust ja tuli levis suure jõu ja kiirusega. Kuna inimesed magasid ja koolimajas rahvast ei olnud, märgati seda alles siis, kui maja üleni leekides oli. Et koolimajas sel ööl kedagi ei olnud, olid kõik uksed lukustatud ning seepärast ei õnnestunud ka kokkujooksnud inimestel midagi päästa. Nõnda põles sisse kõik kooli ja õpetaja varandus. Tuletõrjujate kiirel kohalejõudmisel suudeti tulele, mis oleks võinud, tuulise öö tõttu, laiema ulatuse võtta, piir panna, ent 4 tundi tuli neil, eesotsas tubli päämehega,väsimata töötada kuni tuli vaibus. Tule edasikandumine kaugematele hoonetele suudeti küll ära hoida, kuid siiski said kannatada mitmed lähedalolevad majad. Ühes neist asus vene algkool. Kahju on suur, sest päästa ei saadud midagi. Koos kooliga põles maha ka harmoonium, mida kasutati koolis laulu õpetamiseks. Kogu kooli varandus oli vallavalitsuse poolt kindlustatud tulekahju vastu 1100 krooni peale, seal hulgal harmoonium 350 krooni peale. Maja ise oli Eesti Loidis kindlustatud 2000 krooni eest. Kogukahju tõusis 5500 krooni peale. Tuli olevat tekkinud koolijuhataja korterist, mis oli lukustatud kuna koolijuhataja olevat kodunt ära olnud.  Üsna kohe hakati kahtlustama süütamist, algatati juurdlus ning see tõendaski  5 aastat hiljem, et  tegu oli tõepoolest süütamisega kindlustussumma saamiseks. Kindlustussumma, 2400 krooni suuruses, sai tol korral ka koolijuhatajale väljamakstud. Eesti kool kolis Peeter Koslovi majja. Kahjuks tabas ka seda maja eelmise koolihoone saatus.

1932. aasta 12. oktoobril toimus majas tuleõnnetus, mis õnneks küll koduste käepäraste abinõudega ära kustutati. Alljärgnev on koolijuhataja seletuskiri antud juhtumist: „12. oktoobril 1932. aastal kella 13.30 ja kella 14.00 vahel pääses Piirisaare eesti algkooli õpetaja korteris tuli pliidist seina külge. Tuli oli pääsnud kahe õpetajate toa vahelise seina ja samade korterite ühise välisseina külge. Õpetajate tubades seisavad pliidid sümmeetriliselt vastamisi. Ulatudes mõlemad vastu ruumide vaheseina. Sama vaheseina lauad ulatasid aga pliidi tulepesale nii võrd lähedale, et läbi õhukese lubjakorra süttis laud läbi pliidi sisse tekkinud pragude. Praod tulid sellest, et vanad soolased tindiahjude kivid ei pea savi ega krohvi kinni, vaid kuivavad lahti avaraks lõheks. Nimetatud pliidid on ehitatud otse vastu ruumi seina, ilma et oleks sinna jäetud vähemalt vajaliku laiusega õhuvahetki. Ka on pliitide ehitus selle poolest halb, et nende ühine truup asub õpet. eluruumide vaheseina all, millise truubi peal asub otse vaheseina laudosa. Sofia Bleive Koolijuhataja“ Koheselt algatati uurimine, mis tunnistajate ülekuulamise teel selgitas juhtunu asjaolusid. 28. jaanuaril 1933.aastal tegi Tartu-Võru Rahukogu ringkonna Tartu 5.jaoskonna rahukohtunik otsuse, et Peeter Luuka p. Koslov on süüdi selles, et tema majas, kus algkool asus, ei olnud pliidid tulekindlalt ehitatud ja just selle tagajärjel tuleõnnetus juhtuski. Peeter Luuka p. Koslov tunnistati süüdlaseks ja teda karistati 6 kroonise rahatrahviga.

 

Legend räägib, et vanal hallil ajal olevat Piirisaarele tulnud üks vanamees. Käinud tema siin ja seal. Saare külas kostitati ja võeti teda lahkelt vastu, Piiri külas aga oldi tõrjuvad ja vaatati viltu. Selle peale olevat vanamees lausunud, et Piiri küla hakkab sageli põlema, Saare külast käib tuli aga mööda.

Legende võib uskuda, võib ka mitte, kui tuleõnnetused juhtuvad saarel tänapäevani…