Elekter

Kirjeldus

Elekter

Esimesed elektrijaamad ehitati 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel Ameerikas, Saksamaal ja Venemaal ning nii nagu mujal maailmas, võeti peaaegu samal ajal elektrienergia kasutusele ka Eestis.

Iseenesest mõista arenes algusaastatel elektrienergia levik ainult linnades, tööstuslike jõujaamade ümbruses. Maakondade ääremail, rääkimata saartest puudusid kõrgepingeliinid ja alajaamad sootuks.

Ometi tahtis ka Piirisaare rahvas ajaga ühte sammu käia, mis väljendus selles, et kohalik elanik Jaan Muutra rajas saarele „Piirisaare küla elektri jaama“ ning olles seal asjade toimetaja, sõlmis 1918. aasta 17. detsembril Piirisaare Seltsi nimel Karl Lestaga lepingu, mille järele hr. Lesta pidi teostama saarel välimise õhuliini töid ning sisse seadma elektrivalgustuse nii Piirisaare külas (163 lampi) kui ka Saare külas (84 lampi). Samuti paigaldama “60 akumulaatori, dünamo-masina ning üles sedma jõujagamise tahvlid” ning tegema kohalikus elektrijaamas vajaminevaid parandustöid.

Karl Lesta lubas paigaldada “plek sirmidega portselan rollit, mille pealt ripub lamp alla” ja andis garantii, et „töö saab korralikult tehtud et lambid põlevad“.

Töö oligi korralik, mida tõendas ka Jaan Muutra tööde vastuvõtmise aktis.

Tööde eest tuli maksta järgmiselt:

• 247 elektrilambi + 4 lisalambi = 251 lambi (a125 rbl) sisseseade eest kõige õhuliiniga – kokku 31.375 rubla.

• 60 akumulaatori, dünamo-masina ja jõujagamise tahvlite ülesseadmise eest – 1000 rubla.

• 5 päeva kestnud parandustööde eest (30 rbl päev) – 150 rubla.

Tööde kogumaksumus – 32.525 rubla.

Maksmine toimus osade kaupa, algul 2600, siis 3000, siis veel 2000 ning lõpuks 500. Seega maksti Karl Lestale kokku 8100 rubla.

Siis aga tekkis piirisaarlastest asja-ajajate ja Jaan Muutra, vahel arusaamatus ning rahade väljamaksmine lõppes.

Õigluse jaluleseadmiseks pöördus Karl Lesta Tartu-Wõru Rahukogu poole.

Rahukogu saatis majaperemeeste seltsi eestseisusele kutsetähe, ent  kohtuistungile kedagi ei ilmunud.

Seepeale tegi rahukogu tagaselja otsuse Piirisaare Majaperemeeste Seltsi käest hr. Lesta kasuks 24425 marka ühes 6% välja mõista ja otsus esialgsele täitmisele pöörata.

Kohtupristav sõitis Piirisaarele, kus selgus, et mingit Piirisaare Majaperemeeste Seltsi seltsina olemas ei ole, seltsi all on lihtsalt Piirisaare küla majaomanikke mõeldud. Seega püüdis kohtupristav “täitmisesedeli maksu nõudmisega” anda Piirisaare külavanem Juhan Savikule, kes aga tõrkus sedelit vastu võtmast, pidades ennast selles kohtuasjas kõrvalseisjaks.

Mingit raha ei makstud ka seda nõudnud kohtupristavile.

Karl Lesta esitas kohtule oma nõudmise uuesti, seletades, et Piirisaare Majaperemeeste Selts ja Piirisaare küla selts on üks ja seesama, mistõttu tagaselja otsus selle faktiga täiendada tuleks, et raha siiski tema kasuks kelleltki välja mõista saaks.

Taas saadeti kohtukutse Piirisaarele, kust see aga peagi tagasi tuli väitega, et keegi ennast mingi seltsi liikmeks ei tunnista, mingit esimeest ei olevat ning kutset polevat seega võimalik kellelegi üle anda.

Et aga Karl Lesta vaidlustas ning jättis riigile maksmata nii tempelmaksu kui ka selle maksmata jätmise eest määratud trahvi, pandi kohtuasi kuni nõudja erakaebuse läbivaatamiseni Tallinna Ringkonna kohtus, seisma.

Et Lesta keeldus jätkuvalt tempelmaksu ja trahvi vabatahtliselt maksmisest, otsustas Tallinna Ringkonnakohus, et asi enam kohtu poolt mingisuguseid korraldusi ei nõua.

Millega kogu lugu lõppes, pole paraku teada…

 

Enne sõda olid mõnedes taredes valgusallikaks gaasilambid. Peale sõda peamiselt petrooliumlambid.

1950-ndate aastate keskel ehitati elektrijaam, milles seisid kaks traktori mootorit “MTC 74”, mis tootsid külale elektrit (praegu on selles hoones Piirisaare jäätmejaam).

Kui majadesse hakati elektrit vedama, lubati igasse tuppa vaid üks elektripirn paigaldada. Elektrit anti jaokaupa

• argipäeva hommikul kl. 5.00-11.00

• pühapäeviti kl. 5.00- 12.00

• õhtuti kl. 18.00-22.00.

  

Elektrijaama hooldas elektrik Ioli Kulikov.

Varsti ilmus ka raadio, mis töötas hommikuti kl. 6.00-11.00  ning edastas peamiselt kolhoosi uudiseid ja ilmateateid. Diktoriks oli Roman Grišakov. Õhtuti kl. 17.00-23.00 mängis raadios muusika.

Hiljem ühendati saar veealuse maakaabliga ja elekter hakkas tulema mandrilt.