Kanal ja selle süvendamine

Kirjeldus

Piirisaare kanal ja selle süvendamine

 

Ühendus Piirisaare ja mandri vahel on läbi aegade olnud raskendatud.

1926. aastal käis Piirisaarest läbi 160 laeva ning 1527 reisijat. Kaupa veeti 16.517 puuda.

Kuid kõik see oli väga vaevaline, iseäranis tormiste ilmadega, sest suured laevad, mis 6 jala (1,80 m) sügavuselt vees istusid, pidid saart ümbritseva madaliku tõttu kaldast veerand kuni pool versta eemal seisma jääma. Seal laaditit kraam ja reisijad lootsikutesse. Lootsikutele tulid vastu hobusemehed, kes tulijad koos pampudega vankritel lõplikult kuivale maale toimetasid.

Ometi oli saare lõunapoolses otsas olemas endistest aegadest lai ja sügav kraav, mis kaevatud umbes saja aasta eest ning ajapikku täiesti kinni kasvanud. Selle süvendamisel võinuks laevad otsekohe kalda äärde pääseda. Samas oli ka koht sadama loomiseks.

Nii esitasidki piirisaarlased 1931. aastal teedeminister Aleksander Oinasele, kes  koos kõrgemate ametnike ning Tartu sadamakapteni hr. Rait Vatseliga Lõuna-Eesti veeteedel ringreisi tegi ning ka Piirisaart külastas, palve, et saarele saaks ehitatud 1 ⅟₂ km pikkune kanal, mis ühendaks Eesti poolse ranna Vene poolsega.

Piirisaare küla asus ju Vene piiri ääres, kuid laevadel polnud võimalik seal madala vee tõttu peatuda, mistõttu nii reisijate- kui ka kaubalaevad peatusid soostunud Eesti poolse kalda läheduses. See omakorda võttis kohalikelt elanikelt võimaluse oma kaupa odavatel tingimustel edasi toimetada, tehes piirisaarlaste kauba 2 senti puuda pealt kallimaks.

Piirisaar, oma küllalt arvestatava hulga elanikkonnaga, pidi saama vähegi korralikuma ühenduse. Kanalist läbipääs avanuks suurepärase võimaluse mugavaks transpordiks.

Minister, mõistes olukorra tõsidust, eraldas rahalised vahendid ning kanali hädaabi korras süvendamine algas 1933. aasta jaanuaris.

Esialgu leidis kaevetöödel tööd korraga kümmekond inimest, keda siis kolme päeva takka teiste vastu vahetati, et suuremale arvule elanikele tööd pakkuda, kuna Piirisaarel oli töötuid 224 inimest. Kaevetöödel osalesid peamiselt mehed, kuid ka mõned kangemad naised lõid käed külge. Meeste päevapalk oli 1.30 Eesti marka, naiste päevapalk oli 1.10 Eesti marka. Hobusega meeste päevapalk oli 2.40 Eesti marka. Töötati kolme käsikopaga ja kuna asjad edenesid jõudsasti, paluti tööde laiendamiseks ka lisakrediiti.

Veeteede valitsuse esindaja inspektor Freiberg käis kohal töödega tutvumas, jäi nendega täiesti rahule ning teedeminister määraski täiendavat krediiti 500 krooni.

Kuid kuna süvendustööde eelarves oli krediiti antud ikkagi ainult 20.000 kuubikmeetri krundi väljatõstmiseks, oldi ühel hetkel sunnitud tõdema, et kanali süvendamine tuleb poole pealt krediidipuudusel katkestada ning edaspidine töö jätta paremate aegade lootuses tuleviku peale.

Kuid kuna olukord oli sedavõrd hull, et tormise ilmaga Piirisaarele enam paatidegagi ei pääsenud, rääkimata laevast ning see teema oli päevakorral olnud juba ligemale kümme aastat, nägi veeteede valitsuse süvendustööde kava ette 1935. aasta suvel Piirisaare kanali puhastamise ja süvendamise tööde uuesti käsile võtmise.

 

1935. aasta juunis sõitis Tartust välja aurulaev “Uku”, tuues kaasa praami koos süvendusabinõude, seitsme käsikopa ja meeskonnaga. Töid hakkas juhatama süvendaja „Ost’i” kapten Kokla. Süvendustööde juures leidsid vahetustega tööd ka paarkümmend kohalikku inimest. Meeste päevapalk oli 1.80 Eesti marka, puuseppadel 2.20 Eesti marka.

Kanali ehitustööde kulud tõusid pooleteise miljoni sendini.

1935. aasta sügisel loeti Piirisaare kanali kaevamistööd lõppenuks.

Kolme aasta töö tulemusena oli loodud vaba juurepääs külale ning kanali lõpp-punkti ehitatud varjupaik umbes viiekümne paadi tarvis, mis rahuldas saare peamiselt kaluritest koosneva elanikkonna ammust vajadust.

1936. aasta algul pöörduti riigivanema poole uue kirjaga, milles paluti ka saabunud aastal korraldada saarel hädaabitöid ning kanali puhastamist, sest kanal olla varsti pärast süvendamist osaliselt uuesti muda ja risuga täitunud.

1936. aasta mais sõitis Tartu sadamast välja süvendaja „Ost” koos 3 praami ja vedurlaevaga. Laevade karavan sõitis Mustveesse, kus algas süvendamine. Peale sealsete süvendustööde lõppu asus süvendaja „Ost” tööle Piirisaare kanali suus, kus kavandati süvendada laevasõidu teed, et edaspidi laevad kanali suus kohe sadamasilla äärde pääseksid. Kokku võeti kanali süvendamisel välja 20.800 kantmeetrit mitmesugust rädi ja muda. Uus süvendatud kanal oli madalamast keskmisest veepinna seisust arvates 2,25 kuni 2,30 meetrit sügav.

Kanali otsa ehitati väiline sadamasild ja ooteruum, et reisijatel ei tarvitseks oodata lageda taeva all.

1937. aasta sügisel tuli Piirisaare veeühing väga omapärasele mõttele, kaevata maaparanduseks magistraalkraav, mis võimaldaks ka laevadele liiklemise. Peeti Piirisaare ja Saareküla veeühisuste ühine koosolek, kus otsustati astuda samme selleks, et magistraalkraav 1,2 km pikkuse juures “võetakse 3 m sügav ja 15 m lai”. Selline suur kraav kuivataks umbes ⅔ Piirisaare maa-alast ja võimaldaks liikuda laevadel ja lotjadel. Seega oleks tabatud kaks kärbest korraga.

1938. aasta augustis seisti taaskord fakti ees, et Piirisaare kanal on nii madal, et paatidega sinna sisse sõita enam ei saa. Tartu maavalitsus määras kanali süvendamise tööd ettevõtja Arnold Müllersonile.

1940. aastal polnud sõudejõul paadi edasitoimetamine enam mõeldavgi. Paadile rakendati pikkade köitega ette hobune, kes paati pool-põiki kaldalt vedas. Piirisaare kolm küla asusid kõik saare ühel küljel, sadam aga jäi Meerapalu poolsesse otsa. Sealt oli küladeni tublisti üle kahe kilomeetri.

Talviti oli kanal korralikult täis tuisanud, suvel aga kandis vesi järvest ikka ja jälle setteid ja muda, mida vajus mehiselt ka soistelt kallastelt.

Seega tuli piirisaarlastel nentida, et nöörsirgest kanalist on rohkem häda kui kasu.