Ajaleht “Eesti Sõna” 19.07.1942: “Enamlaste viimased päevad Piirisaarel”

Ajaleht “Eesti Sõna” 19.07.1942: “Enamlaste viimased päevad Piirisaarel”

Kirjeldus

Ajaleht “Eesti Sõna” 19.07.1942: “Enamlaste viimased päevad Piirisaarel”

7. juulil levis korraga Piirisaarel kulutulena: mandril on moodustatud eesti omakaitse salgad ja need on võtnud juba Meeksi vallamaja üle. Kõikjal lehvivat juba eesti lipud. See oli uudis, mis pani agaramad mehed kohe tegutsema. Kaks mootorpaati hiilis salaja saare rannast minema, kaasa viles eestlastest noormehi, kellele ihuti hammast. Need mehed lõid sideme mandril tegutsevate omakaitse jõududega.

8. juuli õhtul tuli Romanenkov, kes oli kohapeal moodustatud hävituspataljoni juhiks, ühes oma relvis kaaslastega eesti külla ja kohe levis külas ärev kuuldus, et kavatsusel on eestlaste küla mahapõletamine. Nüüd otsiti välja peidusolevad relvad. A. K. ja ta seltsiltstel oli püss ning vana revolver. Metsa ääres peidus olles varitsesid nad sündmuste edaspidist käiku. Ja kui selgus, et kuuldus kipub tõeks saama, lasti siit hoiatuseks paar pauku. Sellele vastasid ka hävituspataljoni mehed, kuid midagi tõsisemat välja ei tulnud. Igatahes jäid aga majad tol korral põletamata Ja hävituspataljoni mehed tõmbusid tagasi saare teise otsa.

Selle vahejuhtumi tulemuseks oli see, et hävituspataljon sõitis nüüd Praagale, kus seisid Eesti sisevete endised sõjalaevastiku, üksused, mis olid venelaste käes, ja kutsuti need veelgi eelmistele jõududele täienduseks. 12. juulil sõitsidki Piirisaare alla “Vanemuine”, “Ahto” ja “Tartu”. Saarel maandus madruseid, kes laskevalmis relvadega ahelikus eesti külale lähenema hakkasid.

A.K. ja ta kaaslased põgenesid mandrile.

Saarele jäid nüüd aga valitsema tugevad punaste jõud, hävituspataljonlased ja madrused. Pori ja pilliroogu mööda põgeneti ja hiiliti minema. Ja salaja lahkus nii saarelt noormehi, kes tundsid, et siiajäämine maksaks nende elu.

Bolševikud aga relvastati hästi. Neile jagati välja püssid. Toodi kohale ka kast käsigranaate. Neli NKVD meest oli ka kohale toodud, et need oma proovitud vahenditega korra jalule seaksid. Ja nii algas saarel otsene terror. Kümme päeva olid inimesed surmahirmus. Oli ilmne, et varsti pidi algama see, mida bolševikud kõik aeg olid lubanud teha: põgenike perekondade tapmine.

Esimene abi tuli siiski Võrust. Seal oli Eesti sõjaväeosa, kus kaks tervet rühma olid metsa põgenenud rügemendi Venemaale viimise puhul. Nad olid hästi relvastatud. Ka ei puudunud neil isegi paar raskekuulipildujat ja kergemaid relvi. Kahel autol sõitsid need poisid ühel päeval kohale.

Nad tahtsid vallutada Emajõe suuet, Praagat. Tartus olid alles rasked päevad ja poisid tahtsid takistada punalaevastiku üksustel pääsu Emajõele ja sisemaale.

Piirisaarlased tulid poistele omalt poolt abiks. Nad seadsid mootorpaadi korda. Ja võeti veel teisi sleppi järgi. Nii liikus see väeüksus Kaevandult Praaga poole.

Kohale jõudes silmasid nad paadi sillal valvel miilitsat. See laskis nad paha aimamata läheneda ja enne kui ta midagi märkas, oli ta juba vangi võetud. Ooteruumis aga oli veelgi miilitsaid ja tulevahetusel ning põgenemisel langes seal neist kolm. Kaks võeti veel vangi,

Need olid olnud ainult valvepostiks ees. Tagapool majades oli aga veel terve üksus vaenlasi, hävituspataljonlasl. Kuid ka need vallutati. Osa sai surma, teised haavata.

Nüüd oli Praaga vallutatud. Emajõe tähtis suue oli vaba. Kuid veel polnud kõik möödas. Just tol hetkel tuli kohalolnud väeosale vahetus. Mootorpaadis oli ligi 30-meheline relvastatud jõuk, mis lähenes pahaaimamata paadisillale. Kuid varsti ta sattus raskekuulipildujate tule alla ja neistki meestest ei pääsnud palju eluga.

Nii oli Praaga kindlalt eestlaste käes.

Kuid mis sünnib Piirisaarel? Seal terroriseerisid NKVD agendid ja hävituspataljoni mehed kohalike vene noormeestega eesotsas eestlasi. 20. juulil anti käsk: „Kõik ärapõgenenud mehed olgu 22. juuliks kodus. Kui mitte, siis algab nende perekonnaliikmete tapmine.” Elanikud olid abitud. Mehed viibisid mandril. Nad palusid nüüd luba minna neile vastavat käsku kätte … neile vastavat käsku kätte viima. Sellele vastas NKVD agent ainult:

“Arge kõnelge!”

Nii-siis olid nad paratamatult surmale mõistetud. Ja neli ei jäänudki muud teha kui oodata ainult oma saatust, sest saarelt lahkumine oli kõvasti keelatud, abi polnud kuskilt loota. Ja nii valitses Juba alates sellest ultimatiivse käsu andmise päevast mingi surma- ja matusemeeleolu Piirisaare eesti külas.

22. juuli lõunapaiku hakkasidki sündmused arenema ähvardatud suunas. Hävituspataljoni mehed tungisid külla. Hendrik M. ja Alma K. võeti kinni ning talutati püssimeeste vahel külast välja võsa ääre. Hirmunult vaatasid teised inimesed,neile järele. Ja siis kostis küla tagant võsa äärest kaks pauku.

Kuid siis läks aga küla taga lahti äge tulistamine püssidest, kuulipildujatest ja rasketest jalaväerelvadest: Mis oli siis juhtunud?

Juhtunud oli aga, et eelmisel päeval oli saabunud Võru lööküksusele samast linnast abiks autokoorem koolipoisse. Neil oli kavas Piirisaare vabastamine. Enne oli aga vaja jõuda selgusele seal valitsevast olukorrast. Tarvis oli saata välja piirkond. See polnud aga sugugi kerge ülesanne. Saarele oli ehitatud Eesti valitsuse ajal kõrge vaatetorn, kust võis pidada tervet saart silmas. Ja seal asuski venelaste valvepunkt. Paadi liginemine saarele oli silmapaistev ja samuti ka liikumine saarel. Kuid siiski oli tarvis ülesanne täide viia.

Selle täitmine langes A. K. ja paarile teisele Piirlsaare noormehele. Aeglaselt lähenesid nad saarele. Paat peideti pilliroogu. Ja siis hakkas K. lähenema saare sisemusele, eriti aga eesti külale. Ta roomas nii edasi, et tema ja valvetomi vahele jäi alati mingi varjav põõsas. Lõpuks jõudis ta luhale. Siin niitis paar naist. Teda nähes kohkusid need. Kuid siiski sai ta neile anda märku, et nad teda ei reedaks ning veelgi lähenedes sai ta andmeid hankima hakata. Neilt kuulis ta milline olukord valitseb saarel.

Kuna ta oli saanud kõik vajalised andmed vastase suuruse ja relvastuse kohta, hiilis ta jälle tuldud teed tagasi. Nüüd polnud enam hetkegi kaotada. Ja kiiresti kihutas paat mandri poole.

Kohale jõudes seletas ta seltsilistele olukorra ära. Mehi valdas kohe ärevus. Oli ilmne, et nad peavad kiirustama. Ja rutuga asusid nad paatidesse, et Piirisaarele sõita.

Keskpäeval jõudsid nad kohale.

Lahingukorras lähenesid nad nüüd külale. Varjav lepavõsastik laskis seda kuni kõige lahedama vahemaani sündida. Kui nad juba oma kodusid nägema hakkasid, tabas neid üllatus. Neile lähenesid hävituspataljonlased, NKVD mehed eesotsas, ja nende keskel kaks külaelanikku: Hendrik M. ja Alma K.. Hetkeks jäid nad nõutult seisma. Näis nagu oleks need isikud neile punaseid vastu juhatamas. Kuid siis selgus neile kõik. Need olid siis need esimesed ohvrid nende omastest. Nüüd polnud enam aega. Kiiresti hüüdis Kriiska teistele, et nad mitte eraisikuid ei laseks, sest need on omad, ja siis läks lahing lahti.

Hävituspataljonlased ja politrukid heitsid pikali, kuid nende kavatsetavad ohvrid olid seisma jäänud. Lahinguraginas ei saanud nad kuhugi joosta, kuid jäid siiski kuulirahest puudutamata.

Kriiska nägi kohe, kus lamas jõuku juhtiv politruk. Korduvalt ta juhtis oma relva tule talle, kuid ikkagi varjas eelpool asetsev kiinkake vaenlase. Siis roomas ta aia äärt mööda sauna nurga taha, et sealt teda tabada. Kuid siin tal oli lasta vasaku käega ja ikkagi ei õnnestunud tal teist tabada. Ka politruk oli teda märganud, ning nii tekkis nende kahe mehe vahel nagu mingi isiklik duell. Politruk hiilis ka omakorda sauna poole ja oli selle teise nurga taga. Nii olid nad nüüd üksteisele juba paarimeetrilise vahemaani jõudnud, kuld ikkagi polnud kummalgi õnnestunud teist tabada.

Ja siis äkki ilmus politruk nurga tagant ja seisis tal otse ees. Ta viskas käsigranaadiga, mis langes laksatades Kriiskale lagipeale. Samal hetkel tulistas K.. Kuul tungis politruki mütsist läbi ja viis selle peast, kuid mees ise jäi puudutamata. Granaat seisis aga käeulatuses alles lõhkemata. Mitu plaani läbistas mehe pea enne kui see lõhkes, kuid ühtki ta ei jõudnud teostada. Ja siis käis kärgatus. Ta oli haavatud õlast ja otsmikust, kuid kergelt.

Nüüd aga põgenesid hävituspataljoni mehed külast ja see oli vaba. Kuigi nende otsene ülesanne oli olnud terve saar vabastada, oli siiski lahingus ilmnenud, et koolipoisid olid oma esimestes tuliristsetes siiski veel üsna närvilised ja kogenemata sõjalise tegevusega. Nii tuli loobuda saare vallutamisest.

Omaksed ja tuttavad, kes olid ohus olnud, kogusid aga metsavennad kokku ja viisid need paatidesse. Ja nii olid nad tulnud just õigel ajal, et neid kiskuda mahaiaskjate küüsist.

See on möödunud suve dramaatilisematest pääsmistest üks omapärasemaid.

23. juuli oli Pürisaarele viimaseks terroripäevaks.

Kõik eestlased polnud siiski saanud põgeneda. Nad poleks lihtsalt paatidesse mahtunud. Ja nüüd, kui metsavennad olid tagasi tõmbunud, tulid hävituspataljoni mehed jällegi külla ja algas veelgi kohutavam terror. Nüüd rüüstati nende kodusid avalikult, kes olid ära põgenenud. Jälle ähvardati kõiki eestlased hävitada.

Peipsil oli kaks vana lotja. Räägiti, et kõik eestlased aetakse neisse ja uputatakse siis keset järve. Kas need lood olid mõeldud ainult hirmutamiseks või olid need venelastel tõeliselt olemas, pole võimalik kindlaks teha. Kuid inimesed viibisid surmahirmus ja ohus.

Ainsaks lootuseks oli see, et sakslased viibisid juba ligidal. Nende lennukid vurisesid üha saare kohal. Samuti oli teada, et eestipoolne kallas on juba nende valduses. Ja see andis uut julgust.

Saare vabastamine Saksa väeüksus asus Piirisaare lõplikule vabastamisele enamlastest. Kuid neil oli tarvis juhte kohalikest elanikest, kes võiksid neid viia õigetele kohtadele. Nendeks valiti A. K., E. M. ja P. H. 24. juuli oli päev, mil kuuldavasti pidi saare vallutamine ette võetama. Suur oli saareelanike rõõm, kui korraga Saksa kiirmootorpaadid ilmusid saare ümber. Umbes tunni ajaga oli terve saar vabastatud kommunistidest. Elanikud olid nii rõõmsad, et nad ei teadnud, kuidas oma rõõmu ja tänu väljendada.

Järgmistel päevadel puhastati saare pind ka viimastest, peitu pugenud bolševikest. Pilliroost saadi kätte R. ja teised ta kaaslased. Ja siis oli Piirisaar jälle täiesti vaba. Saarel hakkas tegutsema ja valvet pidama Eesti omakaitse.