Ajaleht “Postimees” 4.03.1944: “Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel”

Kirjeldus

Ajaleht “Postimees” 4.03.1944: “Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel”

Saarel on kolm küla, igaühes majad kobaras koos. Eemalt paistab koguni, nagu toetuks üks katuseveer teisele. Ühe küla keskel sirutub vene kirikutorn.

Saare rannale jõudnud, sammume edasi jala piki kõrgemättalise heinamaavahelist teed. Ida pool paistab, üleväävälja maa – Nõukogude Liit.

Juba ta tuleb…

Teeääres mitmes kohas saksa grenaderid. Vastu tuleb mõni üksik sõiduk. Muidu on vaikne. Kuid mitte siiski päris vaikne. Kostavad üksikud juhuslikud mütsakud, sekka ka mõned kuulipilduja valangud. Kus lastakse või kes laseb, sead ei tea, sellele ei mõtlegi vist mitte ükski siin. Üksik lennuk sõidab kõrgelt üle saare, sedagi ei pane keegi enne tähele, kui see korraga pikeerib ja siis mürinaga õige madalalt üle peade lendab – punased viisnurgad tiibadel ja sabal. Kostavad, mõned heledad lasud, lennuki juures välgatab tuli. Kes laskis, kust lasti, kas alt või ülevalt, ka see ei pane siin mõtlema. Seepärast ei mõtle, et siin on lahinguväli, tõeline rinne, siin oleme meie ja seal on vaenlane, siin võib alata täna või homme lahing, mis tähendab selle kõrival mõni üksik pauk kusagil. See on sõdurlik arusaamine ia see siseneb ka tagala inimesesse, sest siin saarel peale sõiameeste ei ole kedagi.

Surnud majad ja rüvetatud kirik

Õieti on suurem osa neist surnud. Sest peale sõjaväelaste saarekese kolmes külas – Piiri külas, Tooni ja Saare külas ei ole praegu ühtegi eraisikut.

Seepärast on siis ka suurem osa maju tühjad, uksed, aknad pärani, sisustus osalt puruks trambitud, osalt sootu ära veetud. Piiri külas on ka ahervaremeid ja mürskudest purustatud katuseid ja seinu. Luteri usu kirik on maha põletatud, kivist vene kirik seisab aga püsti.

Viimase uksest sisse astudes satud esimesele bolshevike jäljele. Kogu kiriku sisemus on segi paisatud, altari trepil vedeleb kergekuulipilduja täis magasin. Mis ütleks Stalini poolt määratud vene kirikupea, kui ta näeks seda oma „punaste usklikkude” kiriku rüvetust, neid puruksrebitud pühakirja-raamatuid, porri loobitud pühapilte, kapist väljapuistatud ja hunnikusse tallatud preestrirõivastuse esemeid.

Kindlasti ei ütleks ta midagi, vaid muigaks ainult…

Mustad täpid jääl

Sammume teise küla poole. Teel sinna on eemal valendaval jääl näha tihedalt musti täppe. Saatev saksa grenader juhib neile tähelepanu: rünnak algas sealtpoolt küla servast, bolshevikud põgenesid siit külaservast Peipsi jääle, kus need meie tulega maha niideti, Hiljem püüdsid punased küla taas vallutada vasturünnakuga, kuid, löödi veriselt tagasi.

Vahepeal on sadanud, seeparast paistavad siiani ainult lumest väljaulatuvad vildi ninad. Üks lamab selliselt siinsamas lähedal… See on lahingute karm pilt. Kunagi on seda nähtud pärast Tallinna vabastamist Kadriorus ja Lasnamäel. Siis olid bolshevikud mundris, nüüd aga kokkulapitud erarõivais. Küll paistab aga lumest bolshevike kiivri lame põhi.

Järjekordne terroriohver

Järgmise küla esimeste majade vahel lamab erariietuses mehe laip. Eestlane. On selgesti näha, et laiba jalad on nööriga kinni seotud, väljasirutatud käe küljest ripub telefonitraat, kukal on puruks löödud, või on siin tegemist kuklalasuga.

Hiljem kuulen, et see mees oli Piirisaare „Omakaitse” liige, kes oli jäänud haavatuna bolshevike kätte, üht teisi haavatut olevat lohistatud ree järele nii kaua, kuni surm ta piinad lõpetas.

Kui „vabastajad” tulid

Neid “vabastajaid” said Piirisaare elanikud siis nüüd lähemalt näha. Kaltsus, mustad ja näljased. Ja nad rüüstasid Piirisaare tühjaks, Mis vähegi oli söödav, see läks,. On Iseloomustav, et nende päevade jooksul, mil bolshevikud viibisid saarel, vooris sinna üha uut rahvast juurde, otsides, tuhnides ja rüüstates ning siis jälle lahkudes. Isegi tsiviilelanikke, nimelt naisi Peipsi järve vastaskaldalt, on käinud hulganisti Piirisaarelt toitu otsimas. Sellest siis tuli, et saare talude keldritesse ei ole jäänud ka mitte ühtegi kartulit, porgandit ega kapsast, rääkimata muust söödavast.

Piirisaarele sisse tulles on nad lubanud nelja päeva pärast lasta endil Tartus habet ajada. Kui aga Meerapalus suuremal osal punastel tõmmati habe kogu nahaga üle kõrvade maha, siis vähesed tagasitulijad kinnitasid, ei nad pole sellist lahingut veel elus näinud

Kuhu jäi 126 eestlast?

Piirisaarele tulles tõmmati saarele tugev valve ümber, ükski tsiviilelanik ei tohtinud sealt lahkuda. Hiljem aeti inimesed üksikuisse majadesse tihedalt kokku, et neid saaks veelgi kindlamalt valvata. Hiljem anti ..evakueerimise” käsk, mis ei olnud midagi muud kui meile juba varasemast ajast tuntud küüditamine. Inimesi sunniti lihtsalt väevõimuga asuma teele Venemaa poole.

Kuhu need õnnetud eestlased veeti ia milline on nende edaspidine saatus, seda et tea praegu muidugi keegi.

Abi õigel ajal

Bolshevikud jõudsid ainult osa saare rahvast ära küüditada, sest 24. veebiuari hommikul alustasid saksa väed runnakut saarele, puhastasid selle, punastest jõukudest ning päästsid ühtlasi osa inimesi arvult umbes 100 ümber, neid ootavast kurvast saatusest., Et saarele jäänud eesti soost elanikke arvati olevat ümmarguselt 250, siis on kaotused õige suured, sest mitmed saare eianikud said surma ka lahingute ajal.

Teel tagasi

Saatusrikkaid tunde üleelanud saar jääb selja taha. Mandri ranna kohal hõõgub taevas päikese loojangu värvides. Valge lumeväli on mähitud imeõrna sinisesse loori. Kusagil eemal liiguvad pikas reas saksa grenaderid tumehallide siluettidena. See on kevadesse pöörduva talveõhtu kaasakiskuvalt kaunis pilt. Ranniku metsadest nagu hõõgub raitu kogu jääväljale. Kuid tarvitseb ainult pea pöörata vasakule saksa mootorratturi karmi näkku, põlve puudutab külgkorvis oleva püssi luku käepide ja tean, et sealsamas on mõned käsigranaadid. See on karmi aja sõit siin Peipsi jääl. Tee viib tagasi maale, kus rahvas on võitluses elule ja surmale. Piirisaar, hoiatav ja veel värskete vermetega tumm tunnistaja, aga surub meil kõigil käe tugevamalt relva ümber ja manitseb ohvrimeelseile pingutusile.