Eesti kool 1863 – 11.02.1944

Kirjeldus

Eesti kool 1863-11.02.1944

 

Ann Ope, 1949. aastal Võrtsjärve ääres kirja pandud, mälestused Piirisaare vanadest koolioludest:

Ann Kotlepi tütar Ope (neiupõlve nimega Kliimand) sündis 1869. või 1870. aastal. Piirisaarele tuli koos vanematega elama  5-7 aastasena. Lugemise õppis Ann selgeks 8 aastasena, enne kooliminekut.  Kui lugemine sai selgeks alles siis mindi kooli. Ann Ope käis koolis 3 päeva nädalas –  igal talvel kuni suveni. Koolitöö algas igal talvel enne jõule ja lõppes kevadel vara.  Koolis õpiti sel ajal piiblilugu, geograafiat, „pääst rehkendust“ ja laulmist. Kui oldi leeris ära käidud, siis enam kooli ei mindud.

Ann Ope lapsepõlves oli saarel kooliõpetajaks Ope nimeline mees, kes oli ise kalur. Ta käis kalu püüdmas, kuid õpetas ka lapsi. Enne Ope`t olevat  ”õpetus olnud veel talutares”, aga Ann Ope kooliajal  juba koolitoas. Kalur Opele, kooliõpetajale, maksis küla ise laste õpetamise eest palka rahas.  Pärast Opet tulnud kooliõpetajale maksis palka (100 rubla aastas) juba vald. Seega küla omal kulul õpetajat enam ei pidanud.

Allikas: ERM toimik “Piirissaare vanemat elu-olust . Ülestähendanud 1949. aastal Võrtsjärve äärde asunud piirissaarlastelt.  Koostaja Aliise Moora”.

1.02.1899. aasta Postimehes ilmus alljärgnev kuulutus: Kastre wallamajas pakutakse 9. weebruaril s. a. kell 10 hom. oksjoni teel Piirisaare koolimaja juurde klassitoa, lauda ja kuuri ehitamine wälja. Meistrid, kes seda tööd soowiwad oma pääle wõtta, tulgu nimetatud ajal nõuukogu ette kaupa tegema. Tunnistus ameti üle ja 50 rbl. kautsjoni on sisse anda. Kastres, 19. jaanuaril 1899. Wallawanem: J. Kommussar. 21.5 Kirjutaja: J. Must.

 

Piirisaare vallakool

Alljärgnevalt andmed, mis kogutud 18. jaanuaril 1911. aastal  ülevenemaalisel ühepäevasel algkoolide loendusel.

• Asukoht:   Liivi kubermangus, Jurjevi maakonnas, Kastre – Võnnu vallas, Piirisaarel.
• Kaugus kihelkonna kirikust:  35 versta.
• Asutatud: umbes 1830. aastal.

• 

  Koolihoone ehitatud 1899. aastal eesti külas asuva kihelkonna kiriku juurde.

• Hoone maksumuseks hinnati  1000 rubla.
• Kooli hoone oli puust, katus kaetud puitlaastude või kimmidega.
• Sees oli kaks tuba: 21 arssina pikkune, 4 arssina kõrgune ja  2 ruutarssina suuruse aknaga õppeklass ning  21 arssina pikkune, 5 arssina laiune, 4 arssina kõrgune ja 2 ruutarssina suuruse aknaga õpetaja ruum. (1 arssin = 0,71 meetrit).
• Kõrvalhooneteks olid laut ja 2 kuuri.
• Oma maad koolil ei olnud.
• Õppetöö toimus tasuta.
• Õppekursus kestis 3 aastat.
• Õppetundide arv päevas 6, nädalas 33. Laupäev oli lühendatud õppetundidega päev.
• Koolis oli 1 klass ja 3 jaoskonda.
• Koolitüüp:  vallakool.
• Kool oli segakool, kus loenduse päeval õppis 19 õpilast – 8 poissi ja 11 tüdrukut. Eelmisel, 1909/10 õppeaastal, mis algas 13.oktoobril ja lõppes 10. aprillil, lõpetas kooli lõputunnistusega  4 õpilast – 2 poissi ja 2 tüdrukut. Enne kursuse lõpetamist arvati,soovimatuse pärast õppida, välja 1 tüdruk .
• Näitlike õppevahendeid oli 12. Lisaks 5 seinakaarti, 18 pilti,maakera ja arvelaud. Inventari väärtus 36 rubla.
• Kooli raamatukogu koosnes 20 õpikust,  24 köitest (14 nimetust)klassiväliseks lugemiseks mõeldud raamatust ja 18 õpetajatele mõeldud raamatust. Raamatukogu väärtus 30 rubla.
• Lisaõppeainena korraldati laulutunde, millest võtsid osa kõik 19 õpilast. Juhatas kooliõpetaja.
• Lastel oli koht mängimiseks värskes õhus.
• Arstiabi, õpilastele ja õpetajatele, koolis ei osutatud. Arstiabipunkt asus 60 versta kaugusel.

• 

  Õpetajana töötas, luteriusku eestlane Hendrik Johani poeg Rooma, kes oli 42 aastane, Treffneri Gümnaasiumi 3. klassi pooleli jätnud, kuid koduhariduse omandanud talupoeg.  Ta elas aastaringi saarel oma naise, 3 poja ja 2 tütrega.  23 aasta pikkusest õpetamisajast 15 aastat õpetas ta Piirisaare vallakoolis. Tema põhipalk aastas oli 150 rubla. Lisaks teenis ta leiba ka puusepatöödega.

 

• 7.11.1911. aasta Postimees kirjutab muuhulgas: Saare elanikkudeks on eestlased ja venelased, kokku umbes 700 hinge, kes endid kalapüügist toidavad. Eestlaste jaoks on siin vallakool, kus üks kooliõpetaja töötab.

 

• 16.11.1913.aasta Postimehes ilmus kuulutus: Kooliõpetaja valimine Piirisaare küla Luteri koolile on Kastre-Võnnu vallanõukogu ees 26. nov. s. a. kl. 12 k. a. Palk kokkuleppimise järele; prii küte, valgustus ja 3 rubla kantselei raha.Vallavalitsus

 

1921. aasta 4. oktoobri õhtul  laastas Piirisaart suur tulekahju, mis tormise ilma tõttu koleda kiirusega edasi levis ja ühe ööga ligemale 89 maja hävitas ning ligi 100 perekonda peavarjuta jättis.

Tulest puutumata jäi küll ühe klassitoaga umbes 30 õpilasega eesti kool, kuid  vene kool oma 142 õpilasega oli lageda taeva alla jäänud. (Päevaleht 29.11.1922 kirjutab, et kokku 180 õpilast, kes õpivad 4 klassis (!). 180 õpilase hulgas on 40 eestlast.  Detsembri Postimehes jälle hariduse osakonna juhataja Raudsepa andmetel on saarel kooliealisi lapsi 160 (120 venelast ja 40 eestlast).Ei tea, millist infot kasutada!) Eriti raskes seisukorras olid need koolilapsed, kes tuleõnnetuses kodud olid kaotanud. Kiiret abi vajas umbes 100 last, kel ei olnud ei riideid, jalanõusid ega raamatuid.

Koolitöö jätkus esialgu kolmes vahetuses eesti kooli ruumides Maaotsa külas kihelkonna kiriku kõrval, kuhu korraga 45 last mahtus. Tehti ettepanek Saare külas sõjaväe kasutuses olev ja vaid üksikuid sõjaväelasi majutav seltsimaja vabaks teha, et koolid võiks lahedamalt töötada.

Kuna tuleõnnetusest saadik töötasid niihästi eesti kui vene kool vaheldamisi eesti kooli ruumides, tunnistas maakonna haridusnõukogu 1922. aasta kevadel, Piirisaare kooli asju arutades tarvilikuks, et saarele üks maja saaks ehitatud, kus ühes otsas oleks eesti, teises vene kool.

Et suure maja ehitamine vallale üksinda üle jõu käis, teatas maakonna koolivalitsus märtsikuus Kastre-Võnnu vallavalitsusele, et maakonnavalitsus avab Kastre-Võnnu vallavalitsusele krediiti 200.000 marga (ärapõlenud maja kinnitussumma) suuruses Piirisaarele koolimaja ehitamiseks, ka olla Piirisaare komitee kaudu lubatud koolimaja ehitamiseks 120.000 marka. Lisaks teatas haridusministeerium et tema poolt Piirisaare koolimaja ehitamiseks samuti järjekorras abiraha antakse.

Kõigest sellest lähtuvalt kohustas maakonna koolivalitsus, maakonnavalitsuse otsuse põhjal, Kastre-Võnnu vallavalitsust nüüd viivitamata uute Piirisaare kooli hoone eeltööde tegemisele asuda: metsamaterjali ostmisele, raiumisele ja juurevedamisele küüdi korras enne tee lagunemist, nõnda et juba sügiseks koolimaja katuse alla saaks ja vähemalt mõnigi klassituba tarvitamiseks valmis oleks.

Kastre-Võnnu vallanõukogu teatas selle ettekirjutuse peale, et on 30. märtsil järgmise otsuse teinud: “Vallanõukogu Piirisaare koolimaja ehitamise küsimust põhjalikult läbi arutades, leidis, et mainitud nõudmine (koolimaja ehitamine) temal täiesti üle jõu käib järgmistel põhjustel: Et Eesti Vene rahulepingu põhjal üks osa Venemaast Eesti Vabariigi külge liidetud ja Tartu maakonna nõukogu poolt selle vallaga ühendatud on, siis ei ole Kastre-Võnnu vald mitte kohustatud selle juure tulnud osale koolimaja ehitama, vaid seda tuleks kas riigi või maakonna arvel teha. Sellepärast vallanõukogu otsustas Piirisaare koolimaja ehitamisele mitte asuda ja sellest täiesti lahti ütelda”.

Oma otsust põhjendas vallanõukogu sellega, et Kastre-Võnnu vallas on umbes 4500 elanikku, nendest Piirisaarel elab 1500 elanikku. Piirisaare kaugus vallamajast on talveteed 30, suveteed 40 versta, lahutatud soode ja veede läbi. Nii kauge maa taga miskisugust ehitust ette võtta käib igal vallal üle jõu, iseäranis aga siis, kui teed läbipääsematud. Vallanõukogu ei näe mitte iseäralist vastutulekut maakonnavalitsuse poolt koolimaja ehitamise suhtes: 200.000 margaline krediit on ära põlenud maja kinnitussumma ja 120.000 marka on lubatud Piirisaare komitee poolt. Kogusumma 320.000 marka on liig kasin suurema hoone ehituseks, mis tarvitusele vastav oleks. Piirisaare vene kooliõpetajalt saadud teadete järele peaks uues koolimajas olema 6 klassituba, võimlemise ja muud ruumid, peale selle iga õpetaja jaoks 2 tuba köögiga. Nii tuleks siis ehitada keskküttega umbes 30 ruumiga maja ühes tarviliste kõrvalehitustega. Ainult niisuguses majas võiks ühes otsas ajakohane eesti ja teises vene kool asuda. Tarvilik oleks olnud, et maakonnavalitsuse haridusnõukogu oleks põhjalikult küsimuse läbi arutanud, missugust hoonet ta nõuab, tarvilise plaani vallanõukogule saatnud ja läbi katsunud, kas suudad vald nõutud soovi täita või mitte. Seda ei ole aga sündinud. Piirisaarel, kui alevil, on enam majanduslisi sidemeid Tartu kui Kastre-Võnnu vallavalitsusega. Mitmel korral on maakonnavalitsust palutud, moodustada Piirisaarest ühes lähedal seisvate Pedaspää, Tagatammiste ja Parapalo küladest uus vald, mis elanikkude arvu poolest keskmisest suurem ning ka vallamaja elanikkudel lähemal oleks, kuid sellepeale ei ole miskit vastust saadud.

 

1922. aasta detsembris, kui asi ikka veel kohtus arutamisel oli, avaldas hariduse osakonna juhataja Raudsepp arvamust, et kuna Piirsaares on kooliealisi lapsi 160 (120 venelast ja 40 eestlast), on koolimaja hädasti vaja, sest praegu on kooliruumiks tarvitada kõigest väike lagunenud tuba. Uue maja eelplaan, mille järele tuleks mõlema rahvuse jaoks ühine koolimaja, kus ka õpetajate korterid oleks, olevat valmis. Esialgse kalkulatsiooni järele tuleks see umbes ligi 4 miljoni marka maksma. Maakonnavalitsuse otsuse järele tuleks maakonnavalitsusel teha eeltööd ja vastutus enda peale võtta, ühtlasi võttes ehituseks tuleva aasta eelarvesse 500.000 marka. Vallal tuleks enda peale võtta vedu. Riigilt tuleks paluda ehituslaen 1 1/2 miljonit või toetust.

 

Läbirääkimistel avaldati arvamust, et maja tuleks betoonist ehitada (senise kavatsuse järele tulnuks maja puust), sest puude vedu on Piirisaarele raske, samuti kallis ja selleks on vähe aega. Liiva on aga Piirisaarel küllalt. Vald võiks puude veo asemel rahaliselt toetada. Kavatsuste järele tuleks koolimaja viie klassiga, et ta väga kalliks ei läheks, kuid plaan tuleks nii kokku seada, et pärast võimalik on juurde ehitada.

 

Nõukogu tunnistas koolimaja ehitamise Piirisaarele tarvilikuks. Lepiti kokku, et maakond võtab enda peale algatuse ja korralduse. Eeltöid tegema ja kokkuleppeid sõlmima volitati maakonnavalitsust. Eeltöödeks määrati krediiti 500.000 marka.

 

Kuid Kastre-Võnnu vald, kelle alla Piirisaar kuulus, ütles lahti Piirisaare vene kooli ülevalpidamisest, kütte muretsemisest ja valgustuse andmisest ning tõrkus maja ehitamast, püüdes vähemalt Piirisaare vene elemendist lahti saada, sest see olla ülekohtuselt valla külge liidetud. Rahukogus mõisteti vallale õigus, kuid koolivalitsus kaebas asja riigikohtusse edasi, mis aga tähendas, et selle aja peale, kui asi kohtust läbi saab, on lumetee lagunenud, võib olla ka suvi möödas ning koolimaja jääb sügiseks ehitamata ja lapsed ning õpetaja peavad tuleva talve jällegi kitsastes ruumides mööda saatma.

Piirissaare kooliõpetajana töötas aastatel 1922-1924 Kastre vallast pärit Linda Tanni.

 

Lisaks kehvadele koolioludele hakkas 1922.aasta detsembris Piirisaare koolides õpilaste keskel levima leetrihaigus, mispeale maakonnavalitsuse tervishoiu osakonnal tuli saarele halastajaõde saata, kes kohapeal ravitsemise eest hoolt kannaks.

 

Natuke rõõmu pakkus haridusministeeriumi ettevõtmine jagada 1922. aastal koolidele 90 komplekti raamatuid. Ühe komplekti mis sisaldas 29 raamatut, sai omale ka Piirisaare eesti kool. Kohalike laste lugemislauale ilmusid:

F.R.Kreutzvaldi “Reinuvader Rebane”

D.Defoe “Robinsoni imelik juhtum”

K.Evaldi “Loodus jutustab 1”

K.Evaldi “Loodus jutustab 2”

K.Evaldi “Loodus jutustab Rohutirtsud”

H.Vagneri “Lood loomadest”

M.Kampmanni “Eesti muinasjutud”

“Rahvaste muinasmaalt, võõraste rahvaste muinasjutud”

H.C.Anderseni “Metsluiged”

A.Kivikase “Lumimemm”

A. Bürgeri “Parun Münchhauseni imelikud reisijuhtumised”

Th. Ussisoo ja T. Kuusik “Laste elu”

“Odamehe” lasteraamat “Zeppelin, kes meelt parandas”

“Odamehe” lasteraamat “Põhjakaru”

J.Lattiku “Meie noored”

O.Lutsu “Kevade 1”

O.Lutsu “Kevade 2”

O.Lutsu “Nukitsamees”

S.Vardi “Rebane ja karu õngitsevad kalu”

S.Vardi “Jaanitulelised”

A.Liivi  “Vigurivänt”

Postimehe “Kolm wäikest sõnakuulmata jänest”

Jõgi koostatud “Valitud lastejutud”

„Varik-pirukaid“ muinasjuut

“Väike Roosike ja kuri wõõrasõde” rootsi rahva muinasjutt

Gori “Jänes-Koljat” muinasjutt

Gori “Kiisu-Kiisu” lastenaljad

„Lasteleht” 1922. a. 1 pool

„Lasteleht” 1922. a. 2 pool

 

1923. aastal lisandus Piirisaare eesti kooli raamatukogule veel 23 raamatut.

1923. aasta novembris oli saarel kaks kooli: eesti ja vene algkool, kuid nende majanduslik olukord oli vilets. Eesti kool oli vana, ühe klassitoaga maja , mis  suurvee tõttu asus suisa porilombis. Kevadel suure vee aegu käidi sisse ja välja akna kaudu. Õpetaja, kes ühtlasi ka kooliteenri kohuseid täitis, oli üksi 3 klassi kohta. Vene 4-klassiline kool, mille maja 1921. aastal maha põles, töötas kahe õpetajaga üürikorteris, kus palju paremad tingimused kui eesti koolis.

Polnud loobutud plaanist ehitada ühine koolimaja, mille eelarveks oli planeeritud juba 8 miljonit marka, kuid kuna raha puudus, siis asi seisis. Haridusministeeriumi põhimõtteline toetus oli ikka veel jõus.

Ometi polnud 1924. aastal olukord väga palju parem. Koole oli saarel kaks – eesti 3-klassiline ja vene 4-klassiline. Koolivõrgus oli ettenähtud, et mõlemad koolid pidid olema 6-klassilised. Ka koolimaju oli kaks: eestlaste ja venelaste oma. Piirisaare eesti kooli maja seisis endiselt vees vastupidiselt vene koolile, mis asus suures nägusas maakonnavalitsuse poolt üüritud korteris, riikliku laenu abil ehitatud majas. Eesti kool käis koos peale lõunat vene koolis.

1924. aasta septembri seisuga oli Piirisaare vene kooli ülalpidamine, maakonna koolivalitsuse korraldusel, 1. juulist Kastre-Võnnu valla kanda. Valla nõukogu aga protesteeris ja asus seisukohale, et Piirisaare vene kooli ülevalpidamine ei tohiks mitte valla vaid riigi ülalpidamisele kuuluda. Et Piirisaar asus vallast kaugel, siis olid kulud teiste valla koolidega võrreldes suuremad. Sellest seisukohast välja minnes paluski vallavalitsus kooli maakonna üleval pidada võtta.

1927. aasta kevadel lõpetas eesti kool oma tegevuse Tukmatševi (“Kiinuse”) majas.

 

 

Eesti kool Davet ja Miili Kaiori elumajas.

1927. aasta sügisel kolis eesti algkool suurde Davet ja Miili Kaiori elumajja (pererahvas ise elas aidas). Algkooli juhataja- ja õpetajana töötas, alates 1926. aasta novembrist Rudolf Nurk.

Kool sai töötada ühe aasta. 1928.aasta 8. juuli öösel umbes kell pool 12 hävitas tuli Piirisaare 4-klassilise eesti algkoolimaja, selle kõrval asuva elumaja ja kõrvalhooned koos kõige seesoleva inventaariga täielikult. Kõrvalolevast hoonest suutis majaperenaine lastega suure vaevaga läbi tule pääseda.

Koolimaja oli puust ja tuli levis suure jõu ja kiirusega. Kuna inimesed magasid ja koolimajas rahvast ei olnud, märgati seda alles siis, kui maja üleni leekides oli. Et koolimajas sel ööl kedagi ei olnud, olid kõik uksed lukustatud ning seepärast ei õnnestunud ka kokkujooksnud inimestel midagi päästa. Nõnda põles sisse kõik kooli ja õpetaja varandus.

Tuletõrjujate kiirel kohalejõudmisel suudeti tulele, mis oleks võinud, tuulise öö tõttu, laiema ulatuse võtta, piir panna, ent 4 tundi tuli neil, eesotsas tubli päämehega,väsimata töötada kuni tuli vaibus. Tule edasikandumine kaugematele hoonetele suudeti küll ära hoida, kuid siiski said kannatada mitmed lähedalolevad majad. Ühes neist asus vene algkool.

Kahju on suur, sest päästa ei saadud midagi. Koos kooliga põles maha ka harmoonium, mida kasutati koolis laulu õpetamiseks. Kogu kooli varandus oli vallavalitsuse poolt kindlustatud tulekahju vastu 1100 krooni peale, seal hulgal harmoonium 350 krooni peale. Hiljem, vaid tänu Piirisaare eesti algkooli juhatajale Sofia Bleive kohtusse pöördumisele, ostis vallavalitsus 1931. aasta märtsis uue harmooniumi.

Maja ise oli Eesti Loidis kindlustatud 2000 krooni eest. Kogukahju tõusis 5500 krooni peale.

Tuli olevat tekkinud koolijuhataja korterist, mis oli lukustatud kuna koolijuhataja olevat kodunt ära olnud.  Üsna kohe hakati kahtlustama süütamist, algatati juurdlus ning see tõendaski  5 aastat hiljem, et  tegu oli tõepoolest süütamisega kindlustussumma saamiseks. Kindlustussumma, 2400 krooni suuruses, sai tol korral ka koolijuhatajale väljamakstud.

 

Eesti kool Peeter Koslovi majas.

1928. aasta sügisel asutati eesti kool Kõrtsimäele, Peeter Luka poeg Koslovi (Lukasi Petska) üürimajja, millel oli suured kõrvalhooned ja mille omanikud ise olid Tartusse kolinud. Samas, klassiruumide kõrval, elasid üüriruumides ka kooliõpetajad. Kooliõpetaid oli kaks.

Sofia Mihkli tütar Bleive, kes õpetas kodulugu, kirjandust, maateadust, andis koolis laulutunde ja kui vallavalitsus koolile harmooniumi ostis, õpetas ka seda mängima. Samuti organiseeris ja juhatas ta külanoortest koosnevat laulukoori, mis käis Tuletõrje Ühingu lipu all isegi Tartus laulupeol. Seni oli seda teinud härra Muutra, kes suure hoole ja usinusega, seitse aastat koori juhtis, kusjuures lauluharjutusi ka tema korteris peeti, sest seal oli pill olemas, koolis aga tookord mitte, sest tuli oli selle hävitanud.

Lisaks tegeles prl. Bleive küla noorte näiteringiga, kus õpiti näitemänge ja esineti küla seltsimajas (Piirikülas) pidudel.

August Kiindok, pärit kusagilt Matsalu ja Kasari jõe kaldalt, õpetas samuti, vaheldumisi prl. Bleivega, peaaegu kõiki õppeaineid. Lisaks oli tema hooleks poiste käsitöö-õpetus. Õpilased tegid puust kõiksugu asju. Peale selle õpetas ta ka fotoasjandust. Käsitöötunnis tehti suurest plekkanumast projekteerimisaparaat, mille valgusallikas oli saja küünla tugevusega gaasilamp. Sellega sai näidata pilte raamatust (siis asetati kasti peegel vastava nurga all). Joonistati pärgamentpaberile igasugu kujutisi ja neid lasti siis läbi läätsede vahelt. Läätsedeks olid koolis olevad luubid. Fotosid ilmutati tookord väljas päikesepaistel. Valgus suunati plaatidele, mida tuli teatud aeg valgustada.

Koolimaja õuel, mis asus järvele laskumise tee ääres, sai peetud isegi lumesõdu, millest võttis osa ka õpetaja Kiindok. Siin sai vahetundide ajal uiskudel mäest alla lasta ning uisutada kaldaäärsel järvejääl.

1928. aasta 30. novembril alustas Tartu-Võru Rahukogu ringkonna Tartu 5. jaoskonna rahukohtunik tsiviilasja, mille olid algatanud Piirisaare elanikud Eduard Joosepi p. Märtson, Peeter Joosepi p. Hoppe, Jüri Peetri p. Oppe, Jaan Peetri p. Krause, Johan Joosepi p. Savik, Jakob Hansu p. Truuts, Jaan Joosepi p. Klimbek, August Hendriku p. Klimbek, Peeter Jüri p. Hoppe, Peeter Peetri p. Toode, Kusta Mihkli p. Kunmann ja Jaan Jüri p. Hoppe (nõudjad) Kastre-Võnnu valla (kostja) vastu. Kastre-Võnnu vallavolikogu volitas rahukohtuniku juures asju ajama valla voliniku Eduard Sandre.

Erimeelsuste põhjuseks oli  palvemaja, mille katuse all asusid ka õpetaja korter ning klassiruum. Palvemaja ja õpetaja korter oli ehitatud kohalike elanike poolt,  klassiruum aga kostja poolt.

1927. aasta 9. septembril otsustas Kastre-Võnnu vallavolikogu endise Piirisaare eesti koolimaja enampakkumise teel maha müüa. Nõudjate väitel polnud kostjal õigust ilma nende nõusolekuta, ühisomandi kohta, ühtegi korraldust teha. Seega paluti rahukohtunikult järgmist:

1. 60 krooni suuruses eelkindlustada Piirisaare küla eesti soost elanikkude palvemaja ühes õpetaja korteri ja klassiruumiga ning panna see aresti alla
2. Väljakutsuda ja ülekuulata tunnistajad
3. Tunnustada nõudjate ja kostja ühisomanduse õigust
4. Keelata kostajal Piirisaare eesti koolimaja maha müüa
5. Kohtu ja asjaajamise kulud kostja kanda panna
6. Asja arutada ka poolte äraolekul ning kostja mitteilmumisel ka tagaselja otsus teha
7. Otsus käesolevas asjas eeltäitmisele pöörata

Kostja esitas rahukohtunikule Kastre-Võnnu vallavolikogu, 2. märtsil 1899 toimunud,  koosoleku protokolli nr.15. Koosolek viidi läbi Jaan Kommussaare eesistumisel ning kohal oli12-st valla nõukogu liikmest 11.

Alljärgnev on kokkuvõte toimunud koosoleku protokollist:

Vallavanema sõnul olid välja pandud kuulutused, milles otsiti meistreid, kes võtaksid Piirisaare kooliklassi, lauda ja kuuri ehituse oma pääle. Ilmus kolm meistrit – Peter Protõn, Saveli Dorofejevi p. Stepanov ja Jaan Rämmask. Nõukogu pakkus nii töö kui materjalide eest kokku 783 rubla 26 kopikat, kuid meistritest ükski ei võtnud selle raha eest tööpakkumist vastu. Nõukogu vaatas oma pakkumise uuesti üle ning otsustas, et vallavalitsus kohustub ostma materjali omal kulul ning siis otsitakse uus meister, kes töö oma peale võtaks, mispeale Saveli Dorofejev teatas, et tema siiski võtab selle töö oma peale 783 rubla eest ning jätab koguni 26 kopikat hinnast maha.

Meister kohustus plaani järele vanale majale juurde ehitama vinklis uue osa – ühtepidi 4 sülda (seitsmejala süli), teistpidi 3 sülda 2 jalga. Vana ja uue osa vahele tuli ehitada eeskoda ja sahver (üks süli lai). Kooliklassile tuli teise külge teised kaks akent teha. Ahi pidi olema „punasest kahvli kivist“. Vundamendi alla pidi parv tehtama – 1 jalg maa sisse ja 1½ jalga maa pääle. Vundamendi „päälmine kord“ pidi telliskivist olema. Klassi kõrgus põrandast laeni 9 jalga. Poola lagi. Maja puhta nurgaga, seest pidi ära löödud olema. Vanal majal tuli katus uue maja laiuselt maha võtta ja sinna uue jao katus peale panna. Põrandad pidid olema kahekordsed, õhutorudega. Vanal majal kaks vana akent kinni ehitada ja plaani järgi kaks uut ust ehitada. Lisaks pidi palgid pandama sinna kuhu tarvis ning uksed-aknad tehtama nii nagu plaan näitab. Katus pidi olema sindlikatus.

Kuur, laut ja küün tuli teha ühtepidi kaks sülda, teistpidi 4½ sülda. Lauda vundament pidi tehtama 2 jalga kõrge, aga küünile „üks kord kive alla panema“.

Üleüldse pidid tööd käima „nii kuidas plaan näitab ja kuidas suusõnal räägitud on“.

Raha pidi meister saama jaokaupa, tehtud tööde eest. Valmis maja pidi üle antama hiljemalt 25. augustil. Vallal oli õigus „kuni 100 rubla kinni hoida maja vastu võtmiseni“.

Nõudjatel peale oma sõnade muud tõestusmaterjali rahukohtunikule esitada polnud.

18. detsembril arutati asja avalikul kohtuistungil. Kohtusse ilmusid kutsutud isikutest nõudjate volinik Eduard Märtson ning kostja volinik Eduard Sandre. Tunnistajatena Jakob Muutra, Jaan Muutra ja Joosep Hoppe.

Nõudja volinik jääb nõudmise juurde ja palub seda rahuldada. Kostja nõudmist õigeks ei võta, väites, et elanike oma on ainult palvemaja, õpetaja-ja klassiruumid on valla omandus.

Kutsuti sisse tunnistajad, kes pidid andma vandetõotuse: „Mina tõotan ja vannun, et ma käesolevas asjas oma südametunnistuse järele ainult puhast tõtt tunnistan, suguluse, sõpruse, isiklise kasu või vaenu peale vaatamata, ja et ma midagi ei salga, mis ma tean, meeles pidades, et seadus valetunnistust raske karistusega nuhtleb“.

Tunnistaja Jakob Muutra (70 a. vana, pooltele võõras, nendega kohut ei käi, asja otsustamisest huvi ega kasulootust ei ole, karistamata) tunnistas, et palvemaja ruumi ehitajateks olid 1875. aastal kõik eesti soost Piirisaare elanikud, umbes 200 hinge, kes maja oma materjalist ehitasid. Õpetaja ruum sai samade poolt samal ajal ehitatud. Praegused nõudjad ehitamisest tegelikult osa ei võtnud, kuna olid siis veel liiga noored. Klassitoa ehitas vald 1899. aastal. Ja kuna küla pole kaua, ligi 40 aastat ise õpetaja ruumi kasutanud, kasutas sedagi viimasel ajal vald. Kõigil kolmel ruumil on ühine vundament ja ühine katus. Hoone peab kõigile Piirisaare elanikele kuuluma, aga mitte neile 14 kohalikule, kes kohtule nõusmise esitasid. Kõiki Piirisaare eesti soost kodanikke tuleb selle maja omanikeks lugeda.

Rahukohtunik määras:  tunnistajaid Joosep Hoppe ja Jaan Muutra mitte ülekuulata.

Nõudja volinik palus veelkord vaidlusaluse maa lugeda nii valla kui 14 nõudja ühisomandiks.

Kostja volinik palus nõudmist tühja mõista.

Otsus kuulutati välja 21. detsembril, kell 12 päeval: Nõudjate nõudmine tühja mõista. Tunnistajatele ilmumise eest igaühele 12 krooni vaevatasu määrata, mille summa nõudjatelt sisse nõuda.

1932. aasta suvel ähvardas Piirisaare eesti algkooli sulgemine. Erakorraliselt esitati Haridus- sotsiaalministeeriumile palve, et see lubaks Piirisaare eesti algkoolil töötama jääda, kuna Piirisaare õpilaste teistesse koolidesse saatmine osutub võimatuks. Palve rahuldati.

Kahjuks tabas ka seda maja eelmise koolihoone saatus.

12. oktoobril 1932. aastal toimus majas tuleõnnetus, mis õnneks küll koduste käepäraste abinõudega ära kustutati.

Alljärgnev on koolijuhataja seletuskiri antud juhtumist:

„12. oktoobril 1932.aastal kella 13.30 ja kella 14.00 vahel pääses Piirisaare eesti algkooli õpetaja korteris tuli pliidist seina külge. Tuli oli pääsnud kahe õpetajate toa vahelise seina ja samade korterite ühise välisseina külge. Õpetajate tubades seisavad pliidid sümmeetriliselt vastamisi. Ulatudes mõlemad vastu ruumide vaheseina. Sama vaheseina lauad ulatasid aga pliidi tulepesale nii võrd lähedale, et läbi õhukese lubjakorra süttis laud läbi pliidi sisse tekkinud pragude. Praod tulid sellest, et vanad soolased tindiahjude kivid ei pea savi ega krohvi kinni, vaid kuivavad lahti avaraks lõheks. Nimetatud pliidid on ehitatud otse vastu ruumi seina, ilma et oleks sinna jäetud vähemalt vajaliku laiusega õhuvahetki. Ka on pliitide ehitus selle poolest halb, et nende ühine truup asub õpet. eluruumide vaheseina all, millise truubi peal asub otse vaheseina laudosa.

Sofia Bleive

Koolijuhataja“

Koheselt algatati uurimine, mis tunnistajate ülekuulamise teel selgitas juhtunu asjaolusid.

Peeter Koslovile kindlustusseltsis „Eesti“ väljastatud poliisil on näha, et tema elumaja koos kõrvalhoonetega on hinnatud 5000 kroonile ja kindlustatud 2000 krooni peale. Kindlustusseltsi esindaja G. Aan märkis oma 21. jaanuaril 1933. a. antud seletuses järgmist: Kindlustusselts „Eesti“ poolt on Peeter Koslovile tekkinud kahju 65 krooni väljamakstud ning kindlustusseltsi esindaja Peeter Koslovi milleski ei süüdista.

28. jaanuaril 1933. aastal tegi Tartu-Võru Rahukogu ringkonna Tartu 5.jaoskonna rahukohtunik otsuse, et Peeter Luuka p. Koslov on süüdi selles, et tema majas, kus algkool asus, ei olnud pliidid tulekindlalt ehitatud ja just selle tagajärjel tuleõnnetus juhtuski. Peeter Luuka p. Koslov tunnistati süüdlaseks ja teda karistati 6 kroonise rahatrahviga.

1933. aasta juunis otsustas Tartumaa koolivalitsus Piirisaare eesti algkoolis klassikomplektide arvu ühe võrra vähendada. Juulis õpetaja  August Kiindok koondati ja viidi üle sama (Kastre-Võnnu) valla Võõbste algkooli õpetajaks.

 

Eesti kool Garvil Bulkini majas

1933. aasta sügisel alustas eesti keelega algkool, 24 õpilasega ühe õpetaja juhatusel, õppetööd Gavril Bulkinilt üüritud majas, mille omanikud ise elasid Bronnaja tindiahjude aidas.

Maja oli kahekordne, puuseinad olid seest krohvitud, väljastpoolt vooderdatud. Katus oli plekist. Maja ühes otsas oli kool, aga teises asus Ühisuse pood, kus kauples Joosep Muutra. Üleval (ärklikorrusel), poe peal asus poiste käsitöö-õpetuse klass. Samas majas olid sisse seatud ka õpetajate eluruumid.

Et Piirisaare eesti algkoolist ühe õppejõu koha kaotamise tagajärjel jäi õpetaja Kiindoki korteri ruum vabaks, tehti  17. novembril 1933. aastal Kastre-Võnnu vallavolikogu koosolekul ettepanek Piirisaare eesti algkooli ruumidest üks tuba vallavalitsusele nn. öökorteriks reserveerida, kuna kohalik vallavanema abi Ed. Märtson tagasi astus ning vallavalitsusel tuli omal tihedamalt ametiasjus Piirisaares käima hakata.

Näiteks leidis vallavalitsus, konstaabli vastavasisulise palve peale, et „Piirisaare kodanikud on väga visad maksusi tasuma, nii et suurem osa tuleb konstaablil sisse nõuda,  mistõttu on tingitud ka tema sagedased Piirisaarel käimised“.

Seepeale esitas koolihoolekogu ruumide andmise suhtes protesti põhjusel, et konstaabli korterisolek võib koolitööd segada, millepeale vallavalitsus omakorda väitis, et hoolekogu kartus on asjata, sest tuba ei anta konstaablile mitte kantseleiks, vaid ööbimiseks.

Sõna võttis vallavolinik ja hoolekogu liige Joosep Muutra, kes rääkis, et kõnealune tuba pole kunagi vaba olnud, kuna ka siis kui õpitaja Kiindok korteris oli, viidi samas korteris läbi õpilaste käsitöötunde. Ta avaldas kartust, et konstaablile korteriks andmise korral, hakaks rahvas käima ja koolitööd segama, liiatigi olla samas ruumis õppevahendid, mis võida lõhutud saada või suisa kaduma minna. Samuti olla kooli juhataja ruumide äraandmisest nii vapustatud, et nutvat tihti ning palub samuti, et volikugu ei pooldaks ruumide andmist konstaablile.

Koosoleku juhataja, vallavanem V. Sugasepp, teatas, et on koolijuhatajaga läbirääkinud, ning siis ei olevat tollel midagi selle vastu olnud, kui konstaabel ööbib ja rahvast koolitöö ajal vastu ei võta.

Hääletusele pandi kaks ettepanekut: vallavolinik August Nursi ettepanek vallavalitsuse seisukoht ja tegevus õigeks tunnistada tingimusel, et konstaabel ei tohi rahvas toas vastu võtma hakata ning vallavolinik Joosep Muutra ettepanek konstaablile ruume mitte lubada, sest ruume on koolile vaja.

 

Avalikul hääletusel sai:

A.Nursi ettepanek – 8 h. poolt, 2 h. vastu ja 4 h. erapooletud

Muutra ettepanek – 5 h. poolt ja 9 h. erapooletud

Sellega  sai vastuvõetud A. Nursi ettepanek vallavalitsuse seisukoht ja tegevus õigeks tunnistada.

30. detsembril 1933. aastal arutati asja ka avalikul kohtuistungil, kus märgiti, et algkoolide seaduse järele kuulub kooliruumide õpetajatele, õpilastele ja kooliteenijatele tarvitamiseks jaotamine õppenõukogu ülesannete hulka, mispärast vallavolikogu ei võinud teha otsust kooliruumide jaotamise kohta.

Kohus otsustas tühistada Kastre-Võnnu vallavolikogu 17. novembril 1933. a otsuse.

Kuni 1936. aasta kevadeni käisid kooli esimeses vahetuses (enne lõunat)  20 õpilast, kes kõik asusid ühes klassis. Õhtupoolset vahetust ei olnud.

 

1936. aastal kevadel lõpetasid kooli 7 õpilast. Need olid:

1. Leida Karila (hea joonistaja)
2. Mahta Karila („Varma Mahta“)
3. Salme Kaior („pisike“)
4. Salme Klimbek („tsäru“)
5. Liidia Muutra
6. Elmar Kunmann
7. Gustav Savik

Esimesel korrusel õppis 1. ja 3. klass, üleval korrusel tegutses 2. ja 4. klass.

 

Kooli andmed 1936 aastal:

• Klassiruumi pind oli 8,5 x 4,1meetrti ja toakõrgus oli 2,7 meetrit . Ruumil oli 4 akent. Lisavalgustust andis petrooleumilamp. Istmeliste koolipinkide üldarv oli 14 tükki.
• Riietehoiuruumi põranda pind oli 5,2 m²,  ruumi kõrgus 2,7 m. Ruumil oli üks aken.
• Käsitööklassi põranda pind oli 33,4 m²,  ruumi kõrgus 2,2 meetrit.  Ruumil  oli neli akent.
• Korteri põranda pind oli 15 m² ja köögi 4 m². Küttekohtade üldarv oli 4 tükki. Ahju  kütmiseks oli vaja 46 m³ puitu aastas (enamasti haavapuud). Koolil oli ka kütteainete panipaik.

 

• Koolis ei olnud oma arstituba (vaid koduapteek). Arst käis 2 korda õppeaastas lapsi ülevaatamas (nt. 1935. aastal oli ülevaatatud 26 õpilast).
• Koolihoones oli kaks kuivkäimlat (1 poeglastele ja 1 tütarlastele).
• 1936. aastal üüritasu oli 180 krooni/aastas (üüriaeg kestis 3 aastat).

 

 

 

 

Peale Sofia Bleive lahkumist tuli Meerapalu koolist uus õpetaja Hermine (Soekarusk) Kasemägi

Enne Piirissaarele tulekut töötas ta Meerapalu koolis, kus lapsevanemad esitasid haridusosakonnale tema kohta kaebuse, et tema tegevus on ebakultuurne. Soekarusk nimetas lapsevanemaid laimajateks ja kaebas nende peale kohtusse, aga kaebused tõestati tunnistajate ütlustega. Õpetaja kaebas edasi rahukogusse, kus asja arutati 26. veebr. Osa kaebealuseid ei olnud ilmunud (neid oli 7). Kaebealuse  kaitsja toonitas oma kõnes, kui tähtis on õpetaja autoriteet maal. Pr. Soekarusk on aga selle täielikult hävitanud, käies kohut kõigiga ja lubades enesele koolitöös asju, mis lastevanemaid sundis kaitset otsima ülemalt poolt. Kohus otsustas pr. Soekarusk’i edasikaebuse tagajärjeta jätta

19.10.1938. aastal oli eesti algkooli juhataja ametis Kasemägi Hermine Gustavi t.

 

Õppeained 1938-1939. aastal 5. klassis olid järgmised: eesti keel, usuõpetus, ajalugu ja kodanikuõpetus, matemaatika, loodusõpetus ja tervishoid, maateadus, joonistamine, kirjatehnika, tööõpetus, võimlemine, laulmine. (Lisa Aleksander koolitabel)

1941. aastal, kui saarele tulid sakslased, loobus Hermine Kasemägi koolijuhataja töökohast ja tema asemel tuli Virve Mõrd (tema õde oli Meerapalus õpetaja).

1944. aasta 11.veebruaril tuli venelase sõjaväed ja Eesti kool lõpetas oma töö. Tollel ajal õpetunnid käisid ühes klassis. Oli 1, 3 ja 5 klass (eelmisel aastal oli 2, 4 ja 6 klassid). Tookord oli kooli hingekirjas 17 õpilast ja üksainuke õpetaja –  Virve Mõrd. Õpetaja elas koolis (tal oli oma tuba kooli keskel).

Eesti kooli viimased õpilased olid:

1 klass: Aksel Toode, Helene Kaior, Asta Muutra ja teised.

3 klass: Truuts Lembit, Toode Kalev, Haljak Evald, Märtson Heino, Haljak Helgi

5 klass: Helju Muutra, Milvi Sakk, Johannes Truuts, Johannes Truuts, Adolf Haljak, Oskar Toode.

TÄPSUSTA MILVI KÄEST:

Aksel Toode, Helene Kaior, Asta Muutra olid esimese klassi õpilased?

Helvi Kasemägi käis ka kooli?

Tema viies klassis oli KAKS Johannes Truutsid.