Статья о школе за 17 июля 1954 год

Статья о школе за 17 июля 1954 год

Kirjeldus

Ajaleht „Nõukogude õpetaja“ №19, 17 juuli 1954. a.

Kool väikesel saarel.

Peipsi järves asub väike Piirisaar. Temast mitte kaugel asetseva Varesekivi juures purustas kunagi Aleksander Nevski saksa rüütlide jõugud. Tartu üliõpilased ja koolinoored külastavad suvel sageli Piirisaart ja tillukest saart – Varesekivi. Mööda Peipsit ja Pihkva järve sooritavad nad meeldejäävaid lõbusõite laeval “Joala“.

Vaatamata väikestele mõõtmetele asub Piirisaarel 3 küla – Meža, Toni ja Želatška. Nagu kohalikud elanikud jutustavad, on külad tihti varakevadise suurvee ajal teineteist ära lõigatud ja ühendus nende vahel toimub paadiga.

Piirisaarlaste elutingimused on karmid, kuid nad armastavad oma kidura taimestikuga saart. Ainult Toni küla kõrgel järsul kaldal, kartmata sageli järvelt puhuvat kõledat põhjatuult, kasvavad pikad ja saledad männid.

Piirisaart asustavad eestlased ja venelased. Mitu sajandit tagasi asusid saarele saksa rüütlite-röövvallutajate eest mandrilt põgenenud paljud eesti talupoegade perekonnad. Nad ehitasid siia endile elumajad ja andsid külale nimeks Meža. Peaaegu üheaegselt nendega asusid saare teisele otsale elama vene vanausulised, kes ei tahtnud tunnistada patriarh Nikoni uuendusi.

Möödus sajandeid. Inimesed Piirisaarel elasid ikka veel esiisade kombel. Oma lapsi ei lubanud nad kooli minna, seda enam keelasid neil saarelt lahkuda. Noored pidid aitama vanadel kalu püüda ja kasvatada üle Eesti tuntuks saanud mahlakat Piirisaare sibulat.

Kuni nõukogude korra kehtimiseni polnud saarel ühtegi keskharidusega inimest, rääkimata kõrgemast haridusest. Pisikes läbikäidavas toas vireles niinimetatud “4-klassiline kool“.

Nüüd aga töötab saarel 7-klassiline kool, mis asub endise kalaüleostja majas. Kool omab nüüd määravat tähtsust saarlaste elus. On muutunud ka saarlaste suhtumine õpetajatesse ja õppimasse.

Sageli pöörduvad lastevanemad kooli direktori Veera Kreiteri poole ja küsivad nõu, kuhu saata oma lapsed edasi õppima. Paljud  Piirisaare kooli kasvandikud õpivad nüüd Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Õpetajate Instituudis. Ülikooli õigusteaduskonna 3. kursusel õpib saare tublima lülivanema Joosep Muutra tütar Helju. Vana kaluri Artemi Lepajevi tütred Lidia ja Irina lõpetasid keskkooli Tartus. Mõlemate unistuseks on saada õpetajaks, et pöörduda siis tagasi Piirisaarele oma kooli.

Oma kool. See on täiesti uus, varem saarlastele tundmatu mõiste, mis sündis koos nõukogude korraga. Kui enne õppis siin ainult 5-10 inimest, siis nüüd töötab Piirisaare kool kahe vahetusega.

Mitte juhuslikult ei leidnud neil päevil kooli direktori Veera Kreiteri juures aset kõnelus vana kaluriga Truutsiga. Tema tütar Helju õppis 7. klassis ja oli parimaks õpilaseks koolis. Pärast 7-klassilise kooli lõpetamist otsustas Helju hakata 8. klassis edasi õppima. Sellepärast siis ta isa tuligi kooli direktori juurde. Kohaliku kombe kohaselt ei alustanud ta kõnelust mitte kohe sellest, mis teda huvitas, vaid kaugelt, ümbaernurga. Veera Kreiter kuulas teda tähelepanelikult ja lausus: “See on hea, et Helju otsustas lõpetada keskooli ja asutada põllumajanduse akadeemiasse.“

“Kuid meie perekonnas pole veelkunagi olnud kõrgema haridusega inimesi.“ vaidles vastu Truuts.

“See on tõsi,“ ütles Veera Kreiter, “kuid varem lapsed ei teadnud ka seda, mis on nisu, rukis, paljud neist ei olnud kunagi näinud ronge, autosid.“

Truuts pidi sellega nõustuma. Tõesti, tema ise ja paljud tema ise ja paljud tema sõbrad ei lahkunud 30-nda eluaastani peaaegu kordagi Piirisaarelt. Mis puutub rukkisse ja nisuse, siis keegi neid saarel ei külvanud, neist loeti vaid mõnikord raamatutest. Nüüd aga on kõik teistmoodi.

Helju ja teised kooliõpilased sõidavad tihti ekskursioonidega Tartusse, aga kooli katseaeda istutasid nad hargneva peaga nisu ja rukist.

Truuts, pöördunud tagasi koju, ütles tütrele: “Kasva tubliks haritlaseks.“

Helju sõbrad – Sergei Jeršov ja Jakob Leškin, kes lõpetasid 7. klassi, pole teinud veel otsustavat valikut.

Nad pidasid nõu oma vanematega ja vanade kaluritega. Neile meeldib kalandus ja nad tahavad saada headeks spetsialistideks kalanduse alal. Noortel soovitada asuda õppima kalandustehnikuki. Nad järgivad seda nõuannet.

Praegu töötavad nad aga kooli katseaias. Siin võib juba näha ruutpesiti meetodil mahapandud kartuleid. Paljud vanad aednikuddki tulid seda vaatama. Mõned ei uskunud koolilapsed algatusse. Kuid Veera Kreiter ütles: “Katseaias on kartulid maha pandud ruutpesiti, selle kõrval aga tavalisel viisil. Sügisel vaatame, kus kartul paremini kasvab. Te ise veendute, millist suurt kasu toob uusimate meetodite kasutamine põllumajanduses.“ Nisu külvati samuti mitmel viisil: tihedalt, keskmiselt jahõredalt. Seda selleks, et lapsed võiksid jälgida, missugustes tingimustes nisu paremini kasvab.

Praegu, suvel koolivaheajal, veedavad lapsed kasulikult aega. Nad töötavad suure huviga katseaias ning jälgivad noorte taimede arenemist. Oma initsiatiivil viivad õpilased läbi tähtsat üritust: nad otsustasid haljastada saare ja on juba istutanud hulga noori kuuski, mände ja viljapuid. Sellest üritusest võtsid osa nii vanemate klasside õpilased kui ka Kalju Kriiska 5. klassist, LjudaPankruhina 2. klassist, Lehte Truuts ja Timofei Selesnjov 4. klassist ning paljud teised.

Vaatamata sellele, et koolitöö sel aastal on juba lõppenud, pöörduvad noored naturalistid tihti bioloogia õpetaja Maria Karamštšikova poole, füüsikahuvilised aga tema mehe või Anna Kreiteri poole. Omal jõul ehitasid nad lastetelefoni.

Õpetajad kommunistlikud noored Anna ja Veera Kreiterid ning Sergei ja Maria Karamštšikovid ei tegele mitte ainult oma kasvandikega, vaid võtavad ka aktiivselt osa kolhoosielust. Hiljuti valminud kolhoosikluubis juhatavad nad näiteringi, mis lavastas Ukraina Venemaaga taasühinemise 300. aasta juubeli auks ukraina klassiku Panassa Mirnõi draama “Lõmerima“.

Sageli esinevad õpetajad loengutega, peamiselt kirjanduslikel ja loodusteaduslikel teemadel. Algul tuli nendele loengutele vähe rahvast, siis aga ikka rohkem ja rohkem. Nüüd on kujunenud tavaks, et loengutest ei võta osa kunagi vähem kui 50-80 inimest.

“Sädeme“ kaluriartelli liikmed lõnelevad austuse ja uhkusega oma koolist ja õpetajatest. Igaühele, kes esmakordselt satub kolhoosi keskusse, näitavad kolhhosnikud õpilaste poolt valmistatud noodamaketti.

Karamštšikovide perekond elab juba mitmendat aastat saarel. Õed Kreiterid asusid siia alles hiljuti. Kuid tarvitseb ainult kõnelda mõne kaluriga, kui sulle öeldakse: “Need on oma inimesed“. Seda tehakse sellise armastuse ja soojusega, mis annab tunnistust noorte õpetajate autoriteedist. Veera Kreiter on kooli kommunistlike noorte organisatsiooni sekretär ja seinalehe toimetaja. Anna Kreiter juhib pioneeri organisatsiooni.

Lähemail päevil kavatsevad Piirisaare pioneerid korraldada ekskursiooni Varesekivile, kus võitles Aleksander Nevski. Õpilased kavatsevad sõita ka naaberkaldal asuvasse Oudova kaluriküladesse. Suure Isamaasõja ajal võitlesid siin partisanid. Ka Piirisaarel endal on küllaldaselt vaatamisväärseid kohti. Kaldal kasvab suur haruline mänd, mille tüvisse on taotud raudrõngad. Selle männi otsa poosid fašistid üles vangilangenud partisane ja kohalikke elanikke.

Õpilased tahavad kindlaks teha langenud partisanide nimed. See töö pole kerge – tuleb vestelda vanakestega ja kõigi ümbruskonna elanikega, kes hästi mäletavad lähema mineviku sündmusi.

Saare kohal on hele suvine taevas. Järvele väljuvad kalurite mootorpaadid. Aurulaev “Joala“ toob Tartust saarele tagasi Veera Kreiteri. Ta õpib mittestatsionaarselt Tartu Õpetajate Instituudis. Äsja lõppes Veera Kreiteril kõige pingerikkam aeg – eksamite ja arvestuste periood.

Veera Kreiter sooritas eksamid hästi. Nüüd, saabunud tagasi Piirisaare kooli, tahab ta kogu energia pühendada kooli uueks õppeaastaks ettevalmistamisele, et koolimajas uuel õpeaastal oleks veelgi rõõmsam ja hubasem töötada kui mullu.

M. Vendelin

H. Švõrov