Üldine

Kirjeldus

Olme. Üldine

 

Endisel ajal olid piirissaarlased jõukad –  eestlased sõitsid uhkete hobuste veetud toredatel saanidel, karusnahkseisse kasukaisse mässituna, Võnnu kirikusse jumalateenistusele ja leidus nii mõnigi, kes neile imetledes “perra kaie”…

Aga ajad muutusid – puhkes esimene maailmasõda, paremad kalapüügikohad jäid 3,5 km eemal asuva piiri taha ning piirissaarlased polnud enam “Peipsi valitsejad”. Lisaks laastas saart 1921. aastal tulekahju, mis hävitas suurema osa piirissaarlaste elamuid ning andis saare-elanike vaesumisele viimas tõuke. Vana jõukas ja uhke piirissaarlaste sugupõlv suri välja.

Enam ei unistatud suurest küllusest, aeti läbi mõõdukalt ja püüti teenida niipalju kui igapäevaseks tarviduseks kulus.

Kalapüük jäi siiski Piirissaare elanikkonnale peamiseks elatusallikaks.

Kevadel, enne jää minekut, reisiti Pihkva järvele kalale. Seks puhuks telliti omale sealseilt kalureilt hobused regedega vastu. Regedele laaditi kõik suviseks kalastamiseks tarvisminevad vahendid, mõned kalurid võtsid kaasa koguni naised-lapsed.

Tagasisõit Piirissaarele algas jaanipäeva paiku, mil järv õitsele lõi. Siis sõideti tagasi oma kulu ja kirjadega s.t. paatide ja venedega, mis kevadisel jääajal küüdimeestega kohale toimetatud.

Gustav Savik on meenutanud: ”Kala püüti aasta läbi. Kala püügivahendid tuli muretseda endal. Need aga olid küllaltki kallid. Kellel oli rohkem vahendeid, need püüdsid mõrdadega, suuremal osal olid ainult võrgud. Kalapüügivahendid valmistati kohapeal. Algul, kui puuvillalõnga polnud, siis eriti mõrrad valmistati linasest lõngast, mida kedrati kohapeal. Talvel oli naiste töö ketramine, ka kooti võrgud ja mõrrad kohapeal külas. Talvel nende tööde tegemiseks kogunesid noored kellegi poole koju, kuhu mindi oma tööga (vokk ja võrguhark kaasas). Õhtuti noorem rahvas sääl ka tantsis. Pillimees oli ikka ka kohal. Kevadeks pidid kalapüügivahendid korda saama, nii vanad kui uued.

Saarel oli ka perekondi, kus käidi tööl suurel maal. Saarekülas, aga ka Piirikülas, eriti vene rahvusest elanike hulgas, oli küllaltki palju müüritöölisi, kes käisid suviti maal taludes karjasteks, sulasteks, talutüdrukuteks jne. Kevadel, veebruari lõpus ja märtsi alguses sõitsid talumehed saarele vajalike tööliste kauplemiseks. Kuivõrd suviti oli töö laial maa-alal, siis külas juba teati, kuidas oli töökorraldus, kuidas suhtuti ja koheldi taludes töölisi –  kus taludes peeti töölistest rohkem lugu ja paremini hoolitseti, need peremehed said ka vajalikke töölisi ja olid kujunenud välja ka nagu teised, paremad suhted.

Karjalaps-seakarjane läks tööle juba 8-ndast eluaastast ja edasi juba kas päris karjasena või sulase ehk tüdrukuna.

Karjase tööaeg algas koolitöö lõpuga ja lõppes koolitöö algusega”.

 

Piirissaare elanikkonna moodustasid nii eesti- kui vene rahvusest kalurid oma peredega. Vene rahvusest kalurid jagunesid omakorda kahte eri rühma, õigeusulisteks ja vanausulisteks. Kummalgi oli omaette kirik ja kumbki pidas hoolega au sees oma vanakalendrilisi kirikupühasid ja kirikupäevi.

Elumajad kandsid endas mandrist erinevat pitserit – elutoas asuvat suurt ahju, mille alumine osa oli ehitatud nii, et tuppa tulnuna võis istuda ahjuservale ennast soojendama või talvel ahjupeal koguni magada. Üldse oli ahi nõudnud endale elumajas peaaegu tähtsaima positsiooni.

Kõige tähtsaim positsioon kuulus vanausuliste majas linikute ja vanikutega kaunistatud ikoonidega pühasenurgale.

Isegi pärast suurt 1921. aasta tulekahju võis aimata, et saare elanikud endisel ajal õige jõukad olid olnud  –  mitmel pool, tulest puutumata majades, seisid harmooniumid, akende ees olid kardinad, põrandad värvitud, seinad lubjatud või tapeeditud ning kõik nurgad puhtad ja korras.

Külaliste vastuvõtmine oli alati väga südamlik. Kostitati ainult kõige paremaga, muuhulgas ka viinaga, mida pakuti külalistele tihtipeale nii palju, et see liiaks võis minna. Ometi valitses vanausuliste taredes üks iseäralik komme, nimelt ei tohtinud tubades suitsetada. Kui keegi külaline või tuttav seda tegi, siis oli sõprus kohe lõppenud!

Majade ümber olid hoovid, mis mandrilt tulnutele tundusid väikesed nagu karbid, ümberringi kõrvalhooned. Seal kuivasid soolakalad omapärastel spiraalvõrkudel ja seal möödus kaluripere argielu.

Majade ees oli tänavamuru ja seal elati pühapäevahetkedel. Sinna tulid naised vahel oma sibulavarsi kõõbitsema ja istuma. Seal pikutasid mõnikord mehedki ja rääkisid tuultest, kalasaagist ja muudest maailmaasjadest. Seal jooksid lapsed ja kõndisid kassid (neid loomi polnud kuskil mujal säärases rohkuses leida kui siin saarel).

 

Naiste käsitööst

 

Ann Ope on sõjapaos, 1949. aastal Võrtsjärve ääres meenutanud, et kui tema noor oli, siis Piirissaare naised suuremat käsitööd teha ei jõudnud kuna enamasti olid nad meestel abiks kalapüügil ja talve läbi kudusid ainult võrke. Ann kandnud juba noorest east peale ostetud poeriiet, ei olevat ta kangast ei kudunud ega kedranud, kuid sukka ja kindaid oskas kududa küll. Samuti olevat kõik pesu, s.h.voodipesu ostetud olnud. Päris noores põlves olevat põhukoti peal lina olnud, kuid tekialust lina polnud. Padjapüürid olid kas valged või kirjud, padi oli ostetud Kroonlinnast, maksis 1rubla 30 kop.

Piirissaare naised olid kogu Peipsi rannikul osavaimad võrgukudujad. Näiteks 1937. aasta ajalehes “Uus Eesti” kirjutati Meerapalus toimunud võrgukudumise võistlustest, kus esimese auhinna omandas 16-aastane Piirissaare neiu Leida Karila, kududes 30 minuti jooksul 1012 võrgusilma, teisele kohale tuli tema õde Salme Karila ning kolmandale kohale tuli venelane A. Bulkin Mehikoormast.

1938. aasta veebruaris pälvis tiitli “Piirisaare virgim võrgukuduja” saarel korraldatud võrgukudumise võistlusel 28-aastane Alma Kivirand. Ka seda sündmust pidas ajaleht “Uus Eesti” kajastamisväärseks.
1939. aastal olid kõigil Piirissaare naistel, kes elasid Võrtsjärve ääres, õmblusmasinad. Nad õmblesid ise omale ja lastele riideid ning tegid ka käsitööd. Nende kodud olid puhtad, meeste särgid seljas lumivalged. Tubades oli näha heegeldatud-tikitud käsitööd ja kootud kampsuneid.

 

 

 

 

Rahvarõivastest ja riietusest.

 

Piirissaare eestlaste rahvarõivastest teab Ann Ope oma lapsepõlves emalt kuuldud seletuste järgi, et ennem olnud naistel kõrik, see olnud mustast rõivast: “Siis es kördita veel, oli rõivakangas, mähiti ümber, vöö seoti pääle. Mu ema es kanna enäm aga kõneli, et nii oli ollu”. Siis mäletas Ann Ope ema veel naistel vaipseelikut. Pallapoolest ja sõbast ei tea Ann Ope midagi. (Pea)liniku kohta mäletab olevat kuulnud, et “see ollu ära kirotetu”, ehk siis mustriline, särgi kohta jälle, et “hamel ollu punasest langast koetü triibud olal”. Ka temal endal olnud lapsest peast niisugune hame. Meestel olnud ka särgil punased triibud õlgadel, tema isal küll pole enam olnud. Mäletab ema jutust, et meestel olnud hame pükste peal. Hamel olnud rinnal kaugas. Kui mehed läinud kõrtsi viina jooma, pistnud nad kütsetu kala ehk “mis kellelgi oli” kaukasse. Ka tubakariistad pandud kaukasse.

 

Ann Ope mäletab oma peorõivastest leeri- ja pulmarõivaid. Leeris, õnnistmise päeva riieteks olid tal villane undruk (seelik), sitsine pluus ja peas oli valge rätt, see oli paksust valgest rõivast, millel olid siidililled sees. Jalas olid tal poolsaapad (kingad). See oli umbes 1888. aastal. Umbes 1898/1899. aastal olid tal laulatusrõivaks peigmehe ostetud villane kleit. Vanasti on peigmees pidanud pruudile kinkima sõle.“Tol ajal sõlge enam es kingita, minu emale isa tõi veel sõle”.

Pruudina õmbles Ann Ope käsitsi peigmehele poodivillase kaelarätiku ja valgest poerõivast 3 hamet. Kinkis peigmehele 2 paari kindaid. Emal olid valmis russkindad (käpakid) ja kududa lasi ta veel ühed sõrmkindad.

Kogu eluaja kandis Ann laia, pikka ülevalt värvli külge kroogitud seelikut ja lahtist jakki sinna juurde. Enamasti on need olnud puuvillased, sitsist, ühevärvilisest puuvillasest, parhisti ja satiinist.

Pühapäevariideks oli, Ann Ope nooremas eas, olnud ka villane seelik. Peas kandis Ann Ope iga päev, nii nagu ka teine Võrtsjärve ääres elav vana piirissaarlane Leena Kriiska, sitsirätikut – eest üle otsaesise (juukseid ei paista), lõua alt sõlmes. Ann Ope sitsipluus oli helepunast-valget kirja, ka pearätid olid heledad. Jaanipäeva ajal surnuaiale minnes pani ta aga musta rätiku pähe. Ka Leena Kriiska kandis samasuguse lõikega riideid: kroogitud seelikut ja lahtist puuvillajakki ehk pluuset. Nii Ann Ope kui ka Leena Kriiska kandsid ees põlle (värvlist saadik).

Võrtsjärve ääres sõjapaos elavad nooremad piirissaarlased, eestlased, kandsid 1949. aastal kõik tavalisi moodsalõikelisi rõivad. Naistel argipäeval puuvilla-kleidid, pühapäeval ka siidi ja villased kleidid. Argipäeval kanti enamasti heledaid traksidega põllesid ees. Üldse paistsid nad alati puhtalt ja hoolikalt rõivastatud.

Piirissaare vene naiste riietus kuulus, põhilisi naisteriiete tunnuseid (pihikseelik, vaipseelik) arvesse võttes, samuti rohkem põhjamaise tüübi hulka. Põhilisteks riietusesemeteks olid hame ehk linane särk (рубаха), millele tõmmati peale pihikseelik (сърафа́н). Rangelt eristusid argi- ja pidupäeva riided: piduriided õmmeldi kallimatest kangastest ja rohkemate kaunistustega, tööriided olid karedast, põhiliselt kodusvalmistatud kangast.

Lisaks linasele särgile ja pihikseelikule kanti «kazaveikisid» või «katsaveikisid» (къзаве́jки) – sooje jakke, mis võisid olla nii lühikesed kui ka pikad. Ka kazaveikid jagunesid nii argi- kui pidupäeva omadeks.

Pühadel ja muudel pidulikel päevadel kandsid jõukamad naised värvilist «šugaid» (шуга́j) – pidulikku, karusnahaga ääristatud ja sageli rebasesabaga kaunistatud pühapäevapalitut.

Naisterahva pea pidi tingimata kaetud olema. Katmata peaga olemist loeti abielunaistele suureks häbiks ja patuks. Lisaks religioossele tavale näitas see ka naise perekonnaseisu. Noored neiud katsid pead rätikutega (платки́), abielunaised pidid esimesest mehelemineku päevast katma pea linikuga (паво́jник), millele omakorda rätik peale seoti. Argipäeval kanti lihtsamaid rätikuid, pidupäeval peenemaid ja erksavärvilisemaid siidirätte.

Naised kandsid kogu elu kõrvarõngaid (се́рги), mis neile juba lapsena kõrva oli pandud. Vaesemad inimesed kandsid muidugi lihtsaid, odavaid helmeid (бу́сы) , prosse (бро́шки)  ja sõrmuseid (ко́лца), kuid rikkamad kaunistasid endit kullast käevõrude (брусле́тъф) sõrmuste ja kelladega (часы́), kusjuures kella ei kantud käe peal vaid kaelas.

 

Piirissaare vene mehed kandsid argipäeviti argiriideid ning pidupäeviti pisut pidulikumaid riideid, mis sageli näitasid välja ka nende sotsiaalse ja materiaalse kuuluvuse.

Räägiti, et väga vanal ja hallil ajal lastele pükse ei õmmeldudki, poisikesed olevat peaaegu teismeeani vaid särgiväel ringi lipanud. Hiljem siiski hakati õmblema ka poistele lihtsast odavast materjalist pükse, mis kinnitusid nööri või nööpidega.

Tavaliselt kandsid mehed ühte (s.t. ilma alussärgita) ihule tõmmatud vooderdatud (подоплика), tugevast, enamasti punast värvi (из кумача), materjalist õmmeldud särki. Särgi krae oli tavaline venepärane, varrukad olid laiad mansettideta. Särk ise oli pikk ja seda kanti vöötatuna pükste peal.

Mõned pidupäeva särgid oli õmmeldud värvilisest siididest materjalist, kuid enamasti olid pidusärgid valged, kaunistatud tikanditega nii varrukatel kui ka kaeluses. Kui sellisele särgile pintsak peale pandi, siis jäid tikandid selle alt paistma. Pintsakud ei erinenud eriti tänapäevastest, need olid vaid pisut lühemad ja suuremate taskutega.

Vööd osteti poest või kooti ise. Vöö oli mehe ehe – sageli olid vööd väga ilusad, puuvillaste või villaste narmastega.

Argipäeva püksid olid puuvillased, ühe nööbiga kinnituvad. Pidupäeva püksid olid villased, enamasti musta värvi.

Hiljem hakati kandma ka vatipükse, mis olid väga mugavad talvel järvele kalastama minnes. Aluspüksid (кальсоны) olid juba jõukuse tunnuseks.

Jõukuse tunnuseks oli ka “troika” (тройка) ehk vestiga ülikond. Seda said omale lubada vaid jõukad inimesed, vaestele polnud  “troika” taskukohane. Uuri, mida enamasti kanti kaelas, hakati siis kandma vestitaskus.

Väga jõukad mehed kandsid talvisel ajal kallihinnalist lamba- või rebasenahkset kasukat – “tulup’i” (тулу́пъ), mis pealtpoolt oli musta või tumesinise kaleviga kaetud. Krae oli kasukal suur ja karvane, selline, et seda sai ka suure pakasega pähe tõmmata. Tulupid olid nii pikad, et kõndides polnud saapaid nähagi. Laiad hõmad pandi teineteise peale ning seoti 20 sentimeetri laiuse, narmastega vööga kinni. Taskuid tulupil polnud.

Lihtsad inimesed kandsid talvel pikka ülekuube ehk kaftanit (кафта́н). See oli lihtne, voodrita (harva ka voodriga), musta- või hallikarva üliriie. Enamasti kodukootud kangast kaftan oli kaluritel üldiselt ka töörõivaks. Kaftani varrukad olid laiad ja hõlmad kinnitusid vaid ühe nööbi ning lihtsa vööga. See lihtne üliriie pidas nii tuult kui vett, oli kerge ja mugav, mistõttu pälvis suure kalameeste poolehoiu.

Kes vähegi endale lubada sai, hankis omale ka kasuka (шу́ба). Kasukaid oli mitmesuguste pikkustega, nad olid õmmeldud enamasti pargitud

lambanahast ning ka väike krae oli samast nahast. Kinnitusid nad (peamiselt nahast) nööpide ja aasadega.  Kasukad võisid olla erinevat värvi, kui enamlevinud olid siiski valged, kollased ja mustad toonid.

Kohalikud vanausulised katsid end jumalateenistusele minnes “ozjam’iga” (оза́м). See oli kallist kangast, enamasti musta (mõnikord ka tumesinist) värvi, kehasse töödeldud, vöökohast kroogitud seljaosaga, laiade varrukatega, püstkraega, taskuteta kehakate. Mitte igaüks ei saanud omale “ozjam’i” lubada, kuid kel vähegi võimalus oli, see seda kandis.

Talvisel ajal kanti ka vateeritud palitut (по́лтъ наси́ли ва́тныjе), mis oli käsitsi õmmeldud mustast kalevist, pikk, krae ja laiade mansettideta varrukatega kehakate. Palitut kanti vaid talvel, mingeid kevad-sügis palituid polnud.

 

Saapad (сапоги) olid nii argi- kui pidupäeva omad, nii töö- kui kalamehesaapad. Meeste saapad olid enamasti kõrge, põlvini ulatuva säärega. Kanti ainult nahksaapaid, mis olid kas šagräänist (reljeefse joonmustriga pehmest taimpargitud ja värvitud nahast)  või kroomitud nahast, mingeid kummisaapaid polnud. Tallad olid samuti nahast ja väga vastupidavad. Kõrgete saabaste kõrval kanti ka poolsaapaid, aga ka nöörsaapaid, trukksaapaid või ka külgedelt kummiga saapaid. Valmistatud olid need saapanaeltega.

Räägiti, et väga-väga ammu kasutati saabaste valmistamisel pigi. Saapad ise nägid siis inetud välja, olid kohmakad, lameda ninaga, kuid äärmiselt vastupidavad.

Kanti ka kõrgeid kalamehesaapaid (длинныjе съпаги́), millele pandi järvele minnes heinu või pilliroogu sisse, et soojem oleks. Ka need saapad olid valmistatud nahast.

Vilte (ва́льнки) kantakse saarel ammusest ajast peale ja tehakse seda isegi tänapäeval. Vanasti olid vildid küllaltki kallid, eriti kallid olid valged, peened ja pehmed tallevillast vildid. Vilte kanti ilma kalossideta.

Nii viltide kui ka saabastega kanti jalarätte (парта́нки) või sääriseid (пагаленки).  Jalarätid olid kas linased või kalevist, säärised olid kootud jämedast lõngast.

Viiskudes (в лаптях) polevat Piirissaare inimesed kunagi käinud, küll aga pasteldes. Pastlad (па́столы) olid suvised, väga kerged ja mugavad töö-jalanõud, eriti heinateol. Pastlad olid enamasti valmistatud heledast pargitud nahast, kuid mõnikord värviti neid ka mustaks. Pastlaid ei õmmeldud vaid anti märjale nahale, teda ümber jala siludes, lihtsalt õige kuju.

Lisaks riietusele ja jalanõudele kuulusid iga kalamehe tööriiete hulka suur nahast põll ja labakud (тягу́ха). Sellised labakud määriti tökatiga ja vooderdati seest heinetga nii nagu kalamehesaapadki.

 

1943. aastal edvistasid Piirissaare tüdrukud puukingadega, mis oli eluõiguslik moeartikkel ka nende seas, kel nahast jalatsid kummuti all või kapis peidus.

 

Söögikombed

 

Piirissaarlaste söögimajandusest meenutas Ann Opelt järgmist:

Kuna piirissaarlastel oli vähe maad, tuli neil leib ja suurem osa muud toitu osta. Seetõttu XIX saj. lõpul Kroonlinna alla kalapüügile minnes, ei võetud väga palju kodust kaasa vaid osteti sealt. Kevadeti oli Piirissaare venelastel paastuaeg, siis nad piima ei söönud, piim tehti kõik “paksuks-piimaks”(kohupiimaks). Kroonlinna minejad, eestlased, ostsid siis venelastelt “paksu-piima” pangetäite kaupa enestele kaasa. Pangele panid (kohupiimale) paksu võikorra peale, mille all kohupiim seisis värske ega läinud halvaks. Kukuse külas Soome lahelt jääminekut oodates, võtsid lõunaks leiva kõrvale seda paksu piima, sellele vett peale valades. “Lahutasime nii vee sees ja helpisime leivale pääle” meenutab Ann.

Kroonlinnas söödi enamasti hommikuti kalalt tulles kala, mis oli “pääsüük”.

Õhtul keedeti suppe, jahukörti, suurma (tangu) suppi…Suureks maiusroaks, mida tihti keedeti, oli prossa-puder, “poest ostsid prossat ja keetsid jällegi sergose härja rasvaga”.

Venekonna peale oli kaasas 2 pada. Suuremaga keedeti kala ja kartuleid, väiksemaga körte ja putrusid.

Kartuleid kevadepoole ei olnud, kuid sügise poole siis osteti neid ning keedeti kartuleid kalaleemega. Kartulid kooriti ära, supi ja pudru jaod pandi oma sara juures valmis ja mindi siis trahterisse keetma. Selle eest, et seal keeta lubati, pidi ostma ja jooma seal “tsaid” (чай) 5 kopika eest inimese peale.

Talvel, kodus Piirissaares, keedeti kõiki suppe: herne-, kapsa-, oa-, kartuli- ja tangusuppi, jahukörti, paksu suurma putru ja paksu jahu putru.

Piirissaarlaste ja üldse kalurite peamiseks toiduks oli kala ja kartul. Kala, oma 20 puuda, kuivatati tagavaraks, et oleks võtta, kui oli püügi vaheaeg.

Kuivatatud kala keedeti koos kartulitega. Kui olid väiksed kalad, pandi koos kartulitega keema –  kartul alla, kalad peale. Kui aga olid suuremad kalad, pandi enne kalad patta, keedeti poolpehmeks ja lisati siis samasse vette, kalu kõrvale lükates, kartulid juurde ja keedeti koos pehmeks.

Ka pärast leivategu pandi kalu ahju, eriti väikseid latikaid, kus need muredaks küpsesid ning ühes luudega nii pehmeks muutusid, et neid kõigega oli mõnus süüa.

Maitsvamaks kalatoiduks peeti kalapirukat, mida tehti kõigist kaladest. Kalapirukat peeti vanasti ka pulmatoiduks ja seda viidi ka muidu külakostiks.

Ann Ope pulmadeks, umbes 1898./1899. a. küpsetati saia, praeti kala, liha ja kartuleid, oli õlut ja viina.

Eriti hinnatud oli piirissaarlastel angerjapirukas. Pidulikuma piruka taigen tehti püülijahust, lihtsam rukkijahust, leivataigna või sepiku jahust. Kui oli pärmi, tehti pärmitaigen, kui pärmi ei olnud, tehti nisujahust taigen ka leivataigna viisi.

Püülijahust pärmitaigen pandi laiaks litsutult nelinurkselt lauale, sellele asetati laiali raputates paar pihutäit märjaks kastetud tangu peale. Tangud pandi sellepärast, et kalarasv ja leem, mis kalast välja tuli, ei teeks ümberringi tainast nätskeks. Tang paisub ja võtab kõik oma sisse. Sellele tangule peale asetati kahelt realt angerja lõigud umbes 15 cm. pikkused, nendele lõigati peale sibulatükke. Siis keerati enne taigna piklikud küljed alt ülespoole vastakuti kokku ja siis otsaservad ülespoole. Liitekohad kasteti märjaks ja vajutati näpuotstega tugevasti kokku nii, et kahele poole jäid näpu jäljed ja peale nagu palistus või hari.

Pirukas küpsetati ahju põrandal. Ahjust välja võttes lõigati pirukal pealmine kooruke ära ja söödi seda piruka sisu kõrvale. Pirukas seisis laual, igale anti tükk pealmist koorukest ja igaüks võttis kahvliga sinna kõrvale piruka seest sisu – kala-angerjat. Tavaliselt pealmine kooruke söödi koos piruka sisuga ära. Alumine pool pirukat, alumine kooruk, söödi pärast eraldi, öeldes, et see maitseb niisama kuna ta on hästi “kalaväge” täis imbunud.

Sarnast kalapirukat on Piirissaares teinud nii eestlased kui venelased.

Samuti oli Piirissaarel levinud vatsku küpsetamine, s.o. leivataignasse singitükkide küpsetamine, ehk liha(singiga)piirakas.

Maitseainetest korjati metsast leiva sisse köömneid.

Piirissaarlaste kodudes paistis silma teemasin, samovar, ja vene mõjuna oli kombeks söögiaegadel teejoomine. Kõik piirissaarlased jõid “tšaid”, ka eestlastest piirissaarlaste koduses oli kõigis teemasinad. Peamiselt joodi hiina teed, vahel tarvitati ka metsataimi nagu vehvermentsi ehk piparmünti. Eesti kodudes joodi ka kohvi või viljakohvi, põletades selleks nisu ja rügi (rukist) ning sigureid pandi ka juurde. Kodanliku Eesti ajal küpsetati nisujahust ja munadest väikseid taignamunakesi, mis ära jahvatatult kohvile hulka pandi.

Magusatest toitutest ütles Ann Ope: ”…es tiia midagi magusast supist, viimatse aja, kes rikkama olid sõid magusat suppi”. Esimene magustoit, magus supp, mis Ann Ope on söönud, oli olnud murakatest.

Ann Ope mäletas veel, et imiku söötmisel enne kummiluti tulekut, tarvitati lapse pudeli peal lehmanisa, seda tarvitanud eriti kaua vene naised. Naised hoidsid nisasid endile tagavaraks. Pidi olema kas noore lehma või mullika nisa, vana lehma oma ei kõlvanud.

 

Veel 1980. aastatel küpsetasid piirissaarlased oma igapäevase leiva koduses leivaahjus.

Leivateo ajaks võeti üles kõik põrandariided, sest perenaisele oli leivategu suur ja jahune töö. Igas kodus leidus leiva-astjas eelmisest leivateost tükike juuretist, mis lahustati soojas vees. Sellele lisati siis rukkijahu ja jäeti hapnema. Järgmisel päeval, kui taigen kääris, lisati soola ja veel jahu ning sõtkuti kõik kõvasti läbi. Suured leivapätsid, aga ka pisemad ümarad “kokorgad” või valged saiad, vormiti käsitsi laual, siluti lõpuks pealt märja käega üle, tehti sõrmedega iga leiva peale “märgid” ja tõsteti siis suure puust leivalabidaga otse kuuma ahju hoolikalt puhtaks pühitud kivipõrandale. Enne ahju tõstmist tehti ahjusuu ees ristimärk.

Ahjust tulnud leibade koorikuid määriti võiga või piserdati lihtsalt veega ning jäeti siis puhaste rätikute alla jahtuma.

Leivateo ajal keedeti sageli magustoiduks ka “kaerakilet” – segati kaerahelbed sooja vee ja leivajuuretisega, lasti käärima minna ning kurnati. Saadud vedelik keedeti tasasel tulel pidevalt segades paksuks nagu kissell. Maitsestati ja tõsteti kaussidesse jahtuma. Söödi suhkrujahu ja piimaga.

Loomulikult on piirissaarlaste lauale ajast-aega kuulunud uhhaa. Lihtsat uhhaad võis keeta igasugusest kalast, kuid enamasti tehti seda ahvenast. Puhastatud kala pandi keema, lisati terved sibulamugulad, loorber, pipar ja sool. Valmis uhhaa maitsestati taldrikus tilli ja peterselliga.

Valmistati ka peenemat uhhaad – selleks keedeti peadest ja väikestest kaladest maitseainetega puljong, kurnati see, pandi sellesse kartulid ning alles siis pandi puljongisse keema valitud ilusad kalatükid. Puljongit keedeti aeglasel tulel, et see ilus selge oleks.

Vanal ajal, kui piirissaarlastel oli tinti laialt käes, neid segati nii searoka sisse kui väetati nendega maad, keedeti ka kuivatatud tindist suppi. Supp oli soolane, mistõttu sinna kuulus kindlasti lisaks pruunistatud sibulale ka kartul.

Tänaseni on piirissaarlaste laual keedusuhkur, mida võetakse alustassilt “tšaid” rüübates teekõrvaseks ja mida lapsed ajast-aega ikka köögilaualt näppamas on käinud.

Suhkur pandi piima ja rõõsa koorega segatuna madalal tulel keema ning keedeti seda kaua ja pidevalt segades seni, kuni see hakkas poti seinte külge kinni jääma. Siis määriti vormid võiga või kasteti lihtsalt märjaks ja raputati suhkrujahuga üle, et magus mass nõu külge kinni ei jääks ning valati maius vormidesse (kandikutele, laiadele taldrikutele vms). Jahtunud ja tahkunud keedusuhkrule tõmmati noaga ruudustik peale ning murti kas käevahel või suhkrutangidega sedamööda suupärasteks tükkideks. Muredad ja pistut läbipaistvad suhkrutükid pandi klaastoosiga köögilauale, kust siis…nagu me juba teame, lapsed neid aeg-ajalt näppamas käisid.

 

Kasutatud allikad:

Päevaleht 9.11.1921: Piirisaar 

Ajaleht “Eesti Sõna” 22.07.1942