Ajaleht “Eesti Sõna” 19.06.1942: “Lodjamehed”

Kirjeldus

Ajaleht “Eesti Sõna” 19.06.1942:

“Lodjamehed”

 

Omapärased sõidukid ja omapärased laevnikud Eesti sisevetel.

Mineviku romantika Peipsi algab õigupoolest juba Tartust. Igal sadamal on oma iseloomulikud tüübid ja oma eriilme. See, mida teie silm näeb Rotterdamis, pole sama, mis leidub Napoli käil. Ja samuti on Tartu ja Tallinna laevameeste-tüübid väga erinevad. Tallinna sadamas on vanad rannikuilt ja saartelt pärit maailmamerede rändurid soolase-vee-“jänkid”. Tartus on see tüüp tundmatu, siit leiame sootuks uue laevamehe-tüübi. Ta räägib mingit võru ja tartu murraku segu ja ta kõneluses on venekeelseid lauseid. Ta on sageli habemik ja kannab vene saabast.

Kui Tallinna kail võib sadamatööliste hulgas kergesti kohata meest, kes teid võib kõige ehtsama ingliskeelse meremehejutuga rabada ja sääraseid nimesid nagu Pernambuco, Kalkuta, Sydney ja Jokohama nagu soolaks ja pipraks jutu sekka poetada, siis Tartu meremehe-tüüp on teissugune, rahulik, aeglane ning mõtisklev.

See on Peipsi laevnik ja kalur. See meie suur sisemaa „meri” on teda kujundanud. Aga temagi on omaette eksootiline tüüp päris – maameeste peres. Ta toob endaga kaasa seda sisevete romantikat, mis algab Tartus, Emajõe kaldal, ja kandub kaugemale – Vasknarva, Oudova, Pihkva ja veelgi kaugemate randadeni.

Üks sääraseid iseloomustavamaid sisevete laevnikke on lodjamees. Juba Peipsi lodi ise on omapärane. Soolase-vee-meremees võib talle kiili ülalt alla vaadata, aga Peipsil on lodjamees suurnik omataoliste keskel. Ta sõidukil on ikka omajagu suurt joont ning avarust. Ta sõidusuunad on omast kohast kauged ning julged. Vasknarvast Tartuni ja Mustveeni käib ta tee. Ja vanal ajal viis see isegi Pihkvani. Nii käis uhkelt lotjade käik, viies kaupu ja lõbusat tuju ning laulu.

Nüüd on neid neil vetel vähem näha. Moodne aeg on oma mõju avaldanud neilegi. Kuid siiski liigub neid veel siin-seal oma aeglasel viisil. Ja kuhu nad ilmuvad, seal toovad nad endaga kaasa tükikese tüübilist mineviku-Peipsit, tükikese romantilist ning huvitavat maailma, mis kipub nüüd kaduma.

Lodjaehitajate kiila.

Lodjad on Peipsi looming. Seistes Piirisaare idakaldal, võite pikksilmaga vaadata üle sinetavate voogude. Ja seal, kuskil kaugel, kolmekümnekilomeetrise kauguse taga, seletab teie silm küla. See on Podlipje, paadi ja lodjaehitajate asupaik.

Küsige vanu Peipsi kalureid ja nad jutustavad teile huvitavaid lugusid sellest paigast. Seal elasid tsaariajal, ja kuulukse nüüdki elavat, rahvas, kes elatub paadiehitustööst. Nagu mõnes vene külas vanal ajal elatuti ainult ikoonide tejgemisest, nii tehti seal veesõidukeid. Isegi eestlased, kes vajasid paati, sõitsid sageli sinna ja purjetasid tagasi oma paadis.

Ja paadi tegemine käis nende meeste käes ruttu. Piirisaare kalur jutustab, et talle on kaks meest ühe päevaga teinud uhke sõiduki. Hommikul läinud ta sinna ja õhtul tulnud oma paadis tagasi.

Nende paatide ehitus on ka imelihtne. Peipsi veesõidukid pole saledad ja nooljad, nagu hiidlaste ja saarlaste suuremerepaadid. Neil on ümar kuju ja madal põhi. Paadid tehakse laiadest laudadest, mis painutatakse ilma aurukastis aurutamata üksteise külge, ja seitse-kaheksa lauda moodustab juba parda kõrguse.

Podlipjes on tehtud ka paljud Peipsi lodjad. Need on sama stiili sõiduriistad nagu paadidki, kuid suuremate mõõdetega. Neilgi on lame põhi ja lai, ümar kere. Peipsis, ja eriti jõesuudmes Vasknarvas, ning mujalgi, on vesi madal, seepärast peab ka laev olema nii madal, et ta igalt poolt takistamata läbi ujub.

Peipsi lodjal pole merekindlat tekki. Seda asendab katus. Mis sellest, et meremees põlglikult sõnab: „Nagu ujuv kuur ja katuski nagu kuurilt!” Kui aga lodi heiskab oma suure, laia purje ja libiseb üle Peipsi kollakate voogude, siis on ta uhke omapärane sõiduk. Päras on väike kajutkl, kus istub lodjamees, hoides tüüripuud. Ja tema on ikkagi oma laeva „kapten”.

Lodjamehel peab olema aega.

Rahulik ja muhe on lodjamehe elu. Tal pole võidelda tormidega säärasel viisil nagu soolase-vee-mere-mehel. Ta laadib lodja puid täis, ja kui see on suur, siis mahutab ta neid oma 200 sülda. Väiksema koorem on 100-120 sülda. Ja siis algab sõit.

Sihtkohaks on nüüd Tartu. Aga vanal ajal sõideti enam Pihkva sihis. Siis veeti sinna puude kõrval kõiksugu muudki kaupa. Moskva ja Peterburi võtsid raudtee kaudu meelsasti vastu, mis Peipsi kallastel oli anda. Ja siin on kaubavalik üsna mitmekesine. Sigurid, sibulad ja muud juurviljad kasvavad siin lopsakalt. Kuivatatud kala, kollased „kalavinskid” säärikud ja muud tooted rändasid Sise-Vene turgudele. Peamiseks koormaks aga oli ikkagi põletuspuu, nagu praegugi.

Lodi ei sõida vastutuult.

Kui tuul vastu pöördub, visatakse ankur lihtsalt sisse. Peipsi on madal, vesi julatub vaevalt üle kolme sülla, mispärast ankur ulalub kõikjal põhja. Ja nii ootab lodjamees senikaua, kuni tuul pöördub. See võib mõnikord kesta nädalaid, aga mis sellest! Siis võib visata õnge vette ja püüda kala. Ja elu läheb muhedasti edasi. Kui tuul aga Emajõel vastu pöördub, siis asub lodjamees oma sõidukit vedama. Üks neist seisab laeval, tüüri juures, teisel aga on üle õla pikk köis ja ta sammub piki kallast linna poole. Pilt on sama, mis Volgalgi, kus noor Saljapin vedas lodjaköit ja laulis oma igatsuslaule. Ja nii jõuab lodi kolmepäevase vedamise järele lõpuks ikkagi Tartuni.

Veel mõni aasta tagasi oli siin lotje nii paksult, et meestel tuli paar nädalat oodata, kui sai sõiduki kai ääre, et seda tühjendada. Nüüd on Emajõe kaldad tühjad. Lodjameeste pere on sõja tõttu laiali valgunud ja ka lotje on vähem. Kui tulid puksiirid moodi, siis lasid mitmed lodjad end neist vedada. Reisid olid küll kiiremad, aga veetavad sõidukid polnud ehitatud nii nobedaks sõiduks. Mõne aastaga lagunesid nad koost, murdudes täävidest lahti. Purjega sõites aga kestsid nad kümneid aastaid.

Ja nüüd…

Seisame Emajõe kaldal. Peipsi poolt tossutab lähemale väike puksdirimoodi aurik. See on Eesti Kalurite Keskuse laev „Torm”. Veel teinegi säärane laev on selle organisatsiooni teenistuses. See on samalaadiline aurik „Harri”. Need laevad käivad kordamisi piki Emajõge Peipsini, külastavad kaluritekülasid ning kalastuspaiku ja veavad saagi Tartusse. Laev on tugevas kalakastide lastis ja taga slepis on tal veel Peipsi lodi oma laadungiga. Juba mitu päeva on puhunud tuul läänest, ja nii pole purjega siiapääs sugugi võimalik. Lodi peab laenama masinailt jõudu, et edasi liikuda.

Vanasti oii Emajõel “uhkeid” aurikuid. Neil olid rattad küljel, ja kui nad piki jõge allapoole sõitsid, meenutasid nad sõitjale seda head aega, kus aurulaevandus oli alles algamas. Nüüd on need laevad kadunud. Osa neist puhkab järvepõhjas, osa on läinud niisama kõige raua teed. Reisijate liiklemine sünnib nüüd Eesti Kalurite Keskuse laevadel.