Vene kool 1921-17.11.1943

Kirjeldus

Vene kool 1921 – 17.11.1943

 

1921. aasta 4. oktoobri tulekahju tulest jäi puutumata küll ühe klassitoaga umbes 30 õpilasega eesti kool, kuid vene kool oma 142 õpilasega oli lageda taeva alla jäänud. Eriti raskes seisukorras olid need koolilapsed, kes tuleõnnetuses kodud olid kaotanud. Kiiret abi vajas umbes 100 last, kel ei olnud ei riideid, jalanõusid ega raamatuid.

Koolitöö jätkus esialgu kolmes vahetuses eesti kooli ruumidesMaaotsa külas kihelkonna kiriku kõrval, kuhu korraga 45 last mahtus. Tehti ettepanek Saare külas sõjaväe kasutuses olev ja vaid üksikuid sõjaväelasi majutav seltsimaja vabaks teha, et koolid võiks lahedamalt töötada.

Kuna tuleõnnetusest saadik töötasid niihästi eesti kui vene kool vaheldamisi eesti kooli ruumides, tunnistas maakonna haridusnõukogu 1922. aasta kevadel, Piirisaare kooli asju arutades tarvilikuks, et saarele üks maja saaks ehitatud, kus ühes otsas oleks eesti, teises vene kool.

Et suure maja ehitamine vallale üksinda üle jõu käis, teatas maakonna koolivalitsus märtsikuus Kastre-Võnnu vallavalitsusele, et maakonnavalitsus avab Kastre-Võnnu vallavalitsusele krediiti 200.000 marga (ärapõlenud maja kinnitussumma) suuruses Piirisaarele koolimaja ehitamiseks, ka olla Piirisaare komitee kaudu lubatud koolimaja ehitamiseks 120.000 marka. Lisaks teatas haridusministeerium et tema poolt Piirisaare koolimaja ehitamiseks samuti järjekorras abiraha antakse.

Kõigest sellest lähtuvalt kohustas maakonna koolivalitsus, maakonnavalitsuse otsuse põhjal, Kastre-Võnnu vallavalitsust nüüd viivitamata uute Piirisaare kooli hoone eeltööde tegemisele asuda: metsamaterjali ostmisele, raiumisele ja juurevedamisele küüdi korras enne tee lagunemist, nõnda et juba sügiseks koolimaja katuse alla saaks ja vähemalt mõnigi klassituba tarvitamiseks valmis oleks.

Kastre-Võnnu vallanõukogu teatas selle ettekirjutuse peale, et on 30. märtsil järgmise otsuse teinud: “Vallanõukogu Piirisaare koolimaja ehitamise küsimust põhjalikult läbi arutades, leidis, et mainitud nõudmine (koolimaja ehitamine) temal täiesti üle jõu käib järgmisel põhjusel: et Eesti Vene rahulepingu põhjal üks osa Venemaast Eesti Vabariigi külge liidetud ja Tartu maakonna nõukogu poolt selle vallaga ühendatud on, siis ei ole Kastre-Võnnu vald mitte kohustatud selle juure tulnud osale koolimaja ehitama, vaid seda tuleks kas riigi või maakonna arvel teha. Sellepärast vallanõukogu otsustas Piirisaare koolimaja ehitamisele mitte asuda ja sellest täiesti lahti ütelda”.

Oma otsust põhjendas vallanõukogu sellega, et Kastre-Võnnu vallas on umbes 4500 elanikku, nendest Piirisaarel elab 1500 elanikku. Piirisaare kaugus vallamajast on talveteed 30, suveteed 40 versta, lahutatud soode ja veede läbi. Nii kauge maa taga miskisugust ehitust ette võtta käib igal vallal üle jõu, iseäranis aga siis, kui teed läbipääsematud.Vallanõukogu ei näe mitte iseäralist vastutulekut maakonnavalitsuse poolt koolimaja ehitamise suhtes: 200.000 margaline krediit on ära põlenud maja kinnitussumma ja 120.000 marka on lubatud Piirisaare komitee poolt. Kogusumma 320.000 marka on liig kasin suurema hoone ehituseks, mis tarvitusele vastav oleks. Piirisaare vene kooliõpetajalt saadud teadete järele peaks uues koolimajas olema 6 klassituba, võimlemise ja muud ruumid, peale selle iga õpetaja jaoks 2 tuba köögiga. Nii tuleks siis ehitada keskküttega umbes 30 ruumiga maja ühes tarviliste kõrvalehitustega. Ainult niisuguses majas võiks ühes otsas ajakohane eesti ja teises vene kool asuda. Tarvilik oleks olnud, et maakonnavalitsuse haridusnõukogu oleks põhjalikult küsimuse läbi arutanud, missugust hoonet ta nõuab, tarvilise plaani vallanõukogule saatnud ja läbi katsunud, kas suudab vald nõutud soovi täita või mitte. Seda ei ole aga sündinud. Piirisaarel, kui alevil, on enam majanduslisi sidemeid Tartu kui Kastre-Võnnu vallavalitsusega. Mitmel korral on maakonnavalitsust palutud Piirisaarest ning Pedaspää, Tagatammiste ja Parapalo küladest uus vald moodustada, mis elanikkude arvu poolest keskmisest suurem ning ka vallamaja elanikele lähemal oleks, kuid sellepeale ei ole miskit vastust saadud.

 

1922. aasta detsembris, kui asi ikka veel kohtus arutamisel oli, avaldashariduse osakonna juhataja Raudsepp arvamust, et kuna Piirsaares on kooliealisi lapsi 160 (120 venelast ja 40 eestlast), on koolimaja hädasti vaja, sest praegu oli kooliruumiks tarvitada kõigest väike lagunenud tuba. Uue maja eelplaan, mille järele tulnuks mõlema rahvuse jaoks ühine koolimaja, kus ka õpetajate korterid oleks, olevat valmis. Esialgse kalkulatsiooni järele tulnuks see umbes ligi 4 miljoni marka maksma. Maakonnavalitsuse otsuse järele tulnuks maakonnavalitsusel teha eeltööd ja vastutus enda peale võtta, ühtlasi võttes ehituseks tuleva aasta eelarvesse 500.000 marka. Vallal tulnuks enda peale võtta vedu. Riigilt tulnuks paluda ehituslaen 1 ⅟₂ miljonit või toetust.

 

Läbirääkimistel avaldati arvamust, et maja tuleks betoonist ehitada (senise kavatsuse järele tulnuks maja puust), sest puude vedu on Piirisaarele raske, samuti kallis ja selleks on vähe aega. Liiva on aga Piirisaarel küllalt. Vald võiks puude veo asemel rahaliselt toetada. Kavatsuste järele tuleks koolimaja viie klassiga, et ta väga kalliks ei läheks, kuid plaan tuleks nii kokku seada, et pärast võimalik on juurde ehitada.

 

Nõukogu tunnistas koolimaja ehitamise Piirisaarele tarvilikuks. Lepiti kokku, et maakond võtab enda peale algatuse ja korralduse. Eeltöid tegema ja kokkuleppeid sõlmima volitati maakonnavalitsust. Eeltöödeks määrati krediiti 500.000 marka.

 

Kuid Kastre-Võnnu vald, kelle alla Piirisaar kuulus, ütles lahti Piirisaare Vene kooli ülevalpidamisest, kütte muretsemisest ja valgustuse andmisest ning tõrkus maja ehitamast, püüdes vähemalt Piirisaare vene elemendist lahti saada, sest see olla ülekohtuselt valla külge liidetud. Rahukogus mõisteti vallale õigus, kuid koolivalitsus kaebas asja riigikohtusse edasi, mis aga tähendas, et selle aja peale, kui asi kohtust läbi saab, on lumetee lagunenud, võib olla ka suvi möödas ning koolimaja jääb sügiseks ehitamata ja lapsed ning õpetaja peavad tuleva talve jällegi kitsastes ruumides mööda saatma.

 

Lisaks kehvadele koolioludele hakkas 1922. aasta detsembris Piirisaare koolides õpilaste keskel levima leetrihaigus, mispeale maakonnavalitsuse tervishoiu osakonnal tuli saarele halastajaõde saata, kes kohapeal ravitsemise eest hoolt kannaks.

1922. aasta 24. juuli Postimees avaldas kuulutuse, milles otsiti Pirisaare vene algkoolile õpetajat-juhatajat.

1923. aasta novembris oli saarel kaks kooli: eesti ja vene algkool, kuid nende majanduslik olukord oli vilets. Eesti kool oli vana, ühe klassitoaga maja, mis suurvee tõttu asus suisa porilombis. Kevadel suure vee aegu käidi sisse ja välja akna kaudu. Õpetaja, kes ühtlasi ka kooliteenri kohuseid täitis, oli üksi 3 klassi kohta. Vene 4-klassiline kool, mille maja 1921.aastal maha põles, töötas kahe õpetajaga üürikorteris, kus olid palju paremad tingimused kui eesti koolis.

Polnud loobutud plaanist ehitada ühine koolimaja, mille eelarveks oli planeeritud juba 8 miljonit marka, kuid kuna raha puudus, siis asi seisis. Vaatamata sellele oli Haridusministeeriumi põhimõtteline toetus ikka veel jõus.

Ometi polnud ka 1924. aastal olukord väga palju parem. Koole oli saarel kaks – eesti 3-klassiline ja vene 4-klassiline. Koolivõrgus oli ettenähtud, et mõlemad koolid pidid olema 6-klassilised. Ka koolimaju oli kaks: eestlaste ja venelaste oma. Piirisaare eesti koolimaja seisis endiselt vees vastupidiselt vene koolile, mis asus nüüd sellises suures ja nägusas maakonnavalitsuse poolt üüritud korteris, riikliku laenu abil ehitatud majas, mille taolist mandrilgi harva leida võis. Ka eesti kool käis peale lõunat koos vene koolis.

Kool Kuznetsovi vendade majas

Piirissaarlased meenutavad: Piirisaare külas asuv koolihoone kuulus vendadele Kuznetsovidele. Üks vendadest elas oma perega samal ajal eluruumiks kohandatud, ühe toaga ja ahjuga, aidas ehk “väikses majas”.

Koolihoone, ehk “suur maja” oli ehitatud peale 1921. aasta tulekahju. Maja oli tugeva vaheseinaga poolitatud, et võimaldada kahele perele eraldi eluruumid. Vene kooli käsutusse anti mõlemad pooled, seega kogu maja.

Maja ühes pooles oli lõõridega nn “hollandi ahi”, maja teises pooles oli pliidi ja lesoga nn “vene ahi”. Kui perenaine Natalja oli leso kuumaks kütnud, ronisid esimese klassi õpilased sinna tihti sooja, mispeale pererahvas naljatas “lõhute meil niiviisi ta veel ära”.

Selles majas tegutses 4 klassi.

 

1924. aasta septembri seisuga oli Piirisaare vene kooli ülalpidamine, maakonna koolivalitsuse korraldusel, alates 1. juulist Kastre-Võnnu valla kanda. Valla nõukogu aga protesteeris ja asus seisukohale, et Piirisaare vene kooli ülevalpidamine ei tohiks mitte valla vaid riigi ülalpidamisele kuuluda. Et Piirisaar asus vallast kaugel, siis on kulud teiste valla koolidega võrreldes suuremad. Sellest seisukohast lähtudes paluski vallavalitsus kooli hoopis maakonna ülalpidamisele võtta.

 1926. aasta 26. septembril saabus Tartust Piirisaare vene algkooli õpetajaks Nadežda Aleksandri t. Oinas. Ta üüris aastatel 1926 – 1929 Antip Mihaili p. Zaitsevi maja (Toni küla), 1929. aastast Piirisaare külas Liis Arjukese maja (on säilinud tänaseni) ning aastatel 1931- 1932 tuba Luka Afanasi poeg Tukmatsovi majas (on säilinud tänaseni).

1929. aasta 5. augusti Postimehes ilmus kuulutus, milles öeldi, et Kastre-Võnnu vajab Piirisaare vene algkooli meesõpetajat. Kandideerijalt nõuti täielikku vene keele valdamist.

22. augusti Postimees andis teada, et uus õpetaja on leitud. Uueks õpetajaks valis Kastre-Võnnu vallavolikogu 20. augustil Aleksandr Entsoni.

1932/33. õppeaastal õppis koolis kolme õpetaja juhatusel 108 õpilast.

Aja möödudes lisandusid või vahetusid uued õpetajad, kuna oli kombeks, et Haridusministeeriumi koolivalitsuse korraldusel paigutati maakoolide õpetajaid aeg-ajalt ümber. Nii sattus 1934. aastal Piirisaare vene algkooli Linda Jakobson, kes saabus Kolkja koolist ja kelle asemele koolivalitsus sinna Piirisaare õpetaja Nadežda Oinase saatis.

 

 

Hiljem lisandusid:

• Lidia Aleksandri t. Baranina Kallastelt.

• Jekaterina Ivani t. Ivanova (1937-1938. aastal üüris korterit Miina Truutsi majas).

• Ljudmila Fedori t. Goruškina Kallastelt.

  .

 

.

Kool Kirill Bulkini majas

 

1936. aasta kevadel üüris Piirisaare vene algkool juba Kirill Bulkinile kuuluvat maja.

Alljärgnevad andmed on kirja pandud Haridusministeeriumi koolivalitsuse aktis, mis koostatud 1936. aasta 5.märtsil:

• Asukoht: Tartumaal, Kastre-Võnnu vallas, Piirisaare külas.

• Kool asub 3-ks aastaks üüritud eraisiku majas.  Üüri suurus 195 krooni aastas.

• Hoone on 1922. aastal ehitatud ühekorruseline, palkidest, vooderdatud seinte ja pilpakatusega puuehitis.

• Esimese klassiruumi põrandapind 37,4 m²

• Teise klassiruumi põrandapind 38,2 m²

• 

  Eeskoja põrandapind 3,5 m²

• Riidehoiuruumi põrandapind 10,5 m²

• Kõikide ruumide kõrgus 2,4 m

• Koolipinkide (kõik 2-istmelised) üldarv 31 tk.

• Maad kooli kasutuses ei olnud.

• Arstipunkti kaugus koolist on 18 km. Oma arstituba koolil ei ole, kuid kaks korda aastas käib arst lapsi vaatamas ning peab õpilaste kohta ka terviselehti.

• Koolipoolset toitlustamist ei toimu. Joogivett, mida enne tarvitamist keedetakse, saab puu-raketega lahtisest kaevust.

• Külmad ja veeta klosetid asuvad väljas – 2 tütarlastele, 2 poeglastele.

• Kütmiseks oli vaja 35 m³ puitu aastas.

Selles koolis kehtestati juba 6 klassi.

1936. aasta kevadel õppis enne lõunat esimeses vahetuses kahte klassiruumi jagatuna 23 ja 38 õpilast (noorem aste 1-3 klass). Pärast lõunat, õhtupoolses vahetuses käis ühes klassiruumis 22 õpilast (vanem aste 4-5 klass).

Piirissaarlaste meenutuste kohaselt olevat 1930. aastate lõpus Bulkini maja esimese korruse lõunapoolses osas õppinud 1. ja 3. klass, põhjapoolses osas 2. ja 4. klass. Pööningule kohandatud ruumis olevat õppinud 5. ja 6. klass.

Kirjutati tol ajal sulepea ja sulega, mis tindi sisse kasteti.

1939/40 aasta talv oli nii karm, et Piirisaare koolides katkestati pakase tõttu koolitöö.

22. jaanuaril algas katkenud koolitöö uuesti, ent esialgu ainult vene algkoolis. Eesti algkooli uksed jäid, ainsa õppejõu koolijuhataja pr. K. äkilise haigestumise tõttu, veel suletuks. Kuni asetäitja-õpetaja kohale jõudmiseni täitsid pr. K. ametikohustusi Piirisaare vene algkooli õppejõud.

Tolleaegsed Piirisaare vene algkooli teadaolevad õppejõud olid

Juliania Aleksei t. Grünthal (peale 1936. a. nimede eestistamist Haljas). Töötas juhataja-õpetajana 1. augustist 1921 kuni 1. novembrini 1940. 1937-1938. aastal üüris ta korterit Grigori Tukmatšovi järveäärses majas. Maja on säilinud tänaseni

Aleksander Jaani p. Entson (peale 1936. a. nimede eestistamist Ennuvere). Töötas õpetajana alates 1931. aastast. Üüris koos abikaasaga Sinaidaga tuba Luka Afanasi p. Tukmatšovi majas. Maja on säilinud tänaseni.

Aleksandri abikaasa Sinaida Jaani t. Entson (peale 1936. a. nimede eestistamist Ennuvere) andis koolis lastele esmaabi kursusi kuna tal oli halastajaõe tunnistus.

.

1940/1941. õppeaastal oli

koolijuhataja Aleksander Jaani p. Ennuvere ning õpetajad Anna Ivani t. Kliimand (Meerapalust) ja N. Buttel (Narvast).

1941/1942. õppeaastal oli

koolijuhataja kohusetäitja Joh. Trump ning õppenõukogu liikmed E. Sirotin ja Anna Kliimand (Meerapalust).

1942/43. õppeaastal töötas koolijuhataja ja klassijuhatajana Joh. Trump.

Kui Piirisaare algkoolid 1943. aasta 18. oktoobril tööd alustasid, määrati vene algkooli kahele vakantsele kohale ajutisteks õpetaja kohusetäitjateks Matrena Fadei t. Feklistova (Piirisaarest) ja Magda Danieli t. Otsing (Venemaalt).

Paraku sai kool töötada vaid neli nädalat. 1943. aasta 17. novembril lõpetas vene kool oma tegevuse. Kehtis saksa võim, mis saatis kogu venekeelse elanikkonna saarelt välja. Jäid vaid need üksikud, kes soostusid kohalikule saksa võimule lojaalsed olema.

Mälestusest:

„Õppetunni ajal tuli kohalik omakaitselane ja kutsus õpetaja koridori. Õpetaja läks koos temaga välja. Tagasi tulles ütles meile: „Minge täna koju! Tulete tagasi siis, kui teid kutsutakse!“

Läksime koolimajast välja. Külast kostusid hüüded ja ulgumine. Koju jõudes nägime, et kõik kodused nutavad. Kõigile kohalikele venelastele oli antud 2 tundi oma asjade pakkimiseks ja kanali algusesse ilmumiseks. Seal ootasid juba 2 praami ja puksiir, mis meid Võõbsu pidid viima, kus saksa ohvitser juba ees ootas“.

Võõbsus oli laager, kuhu oli kogutud inimesi ka teistest Peipsi ümbruse küladest. Hiljem hakati jagama, kes kuhu läheb/sõidab.